Raha ei leia Eestis kohta

Suurel investeerimisaktiivsusel on lisaks atraktiivsele majanduskeskkonnale veel teine eeldus – raha peab jõudma hoiustajalt ettevõtteni, kes oskab raha tööle panna. Selline majanduse vereringe toimub suures osas läbi kapitaliturgude, mis osapooled võimalikult väikese vaevaga peaks kokku viima. Tundub, et kapitaliturud ei toimi piisavalt efektiivselt ning on takistuseks majanduse kasvule. Sellele vihjab näiteks portfelliinvesteeringute suur väljavoog Eestist. Pensionifondidel ja teistel suurinvestoritel on raske panustada kohalikule turule, sest pole sobivaid väärtpabereid. Teisisõnu, ei ole kuhugi investeerida.

Teine märkimisväärne indikaator on ühisrahastusplatvormide jõuline esiletõus, kus ettevõtted ja investorid saavad kokku väljaspool reguleeritud turgu. Kuigi on olemas nii projekt kui ka kapital, siis turul teineteist ei leita. Kapitaliturg ise tegutseb suhteliselt varjatult, näiteks igal aastal registreeritakse stabiilselt ligikaudu 100 miljoni euro eest uusi ettevõtete võlakirjaemissioone, mida üldjuhul avalikult ei pakuta. Eesti võlakirjaturu maht suhtena SKPsse on eurotsooni kõige madalam.

Eesti pangad on tugevalt kapitaliseeritud ning üldjoontes ei peeta kapitali kättesaadavust tervikuna investeerimisaktiivsust oluliselt pärssivaks teguriks. Siinkohal tasuks aga vaadata viimaste aastate laenunõudluse struktuuri. Viimasel 6-7 aastal on kinnisvaralaenude ja liisingute suur osakaal asendunud äriühingute tegevuse laiendamiseks võetavate laenudega.

Reeglina on just äritegevuse laiendamiseks planeeritud kulutustele kõige keerulisem pangast finantseerimist leida. Kui näiteks ühisrahastus sai tuule tiibadesse finantseerides valdavalt pankade huviorbiidist välja jäänud kinnisvaraarendusi, siis viimasel ajal on esile kerkinud üha rohkem tavapärase äritegevuselaiendamisega seotud projekte. Samuti on stabiilselt kasvanud Eesti mittefinantsettevõtete emiteeritud võlakirjade laenujääk, mis kinnitab veel kord, et on reaalne vajadus alternatiividele pangafinantseeringule ning probleemid ei seisne ainult ettevõtete mugavuses või suures  maksukoormuses.

Regulatsioon on ajale jalgu jäänud

Kui turul on olemas nii investorid kui ka kasvavad ettevõtted, siis kapitaliturgude vähese aktiivsuse põhjuseks on ilmselt regulatiivsed piirangud ning ettevõtete vähene teadlikkus alternatiivsete finantseerimisvõimaluste kohta. Suur probleem on iganenud prospektimäärus, mille järgi on väärtpaberite avalikuks pakkumiseks summas üle 100 000 euro vaja koostada prospekt, mis on suurele osale väikese ja keskmise suurusega ettevõtetele liialt koormav ning ebamõistlikult kulukas. Näiteks Rootsis ja Soomes on vastav piirmäär 2,5 miljonit eurot, Leedus ja mitmes teises riigis koguni 5 miljonit eurot. Seetõttu on avalikke väärtpaberite pakkumisi Eestis vähe ning ka investorite ring on suhteliselt piiratud. Sellest lähtuvalt on jällegi järelturul vähe kauplemist ning madal likviidsus peletab investoreid ja tõstab intressitasemeid.

Usume, et lähiajal prospektivaba lävendit tõstetakse ning see avab ettevõtetele uusi kapitali kaasamise võimalusi. Ka riigiettevõtete vähemusosaluste ja võlakirjade noteerimine kohalikel börsidel võiks olla samm, mis majanduse vereringet parandaks.

Laenunõudlust jätkub