Metsasõprade mure tehti peenrahaks
Poliitikud ei peaks ökoaktivistide muret kohalike valimiste vankri ette rakendama, leiab ajakirjanik Märt Belkin.
On arusaadav, et keskkonnakaitsjad plaanitava miljardise tselluloositehase pärast muret tunnevad. Riiki tuleks aga nii palju usaldada, et kui planeeringu ja keskkonnamõjude hindamise käigus tuleb välja, et tehas rikub keskkonda ja hävitab Eesti metsad, siis asi edasi ei liigu.
Igati arusaadav on ka see, et ökoühendused tahavad olla kaasatud riikliku keskkonnamõjude hindamise protsessi. Oma sõna on neil kindlasti sekka öelda ning oluline vaade lisada. Kurvaks teeb aga see, et veel enne erapooletute keskkonnahinnangute avaldamist on kurja häält teinud poliitikud, kes mõtlevad ilmselt kohalike valimiste peale.
Ökoliikumise Eesti Metsa Abiks hiljuti korraldatud meeleavaldusel võttis teiste seas sõna ka Tartu reformierakondlasest linnapea Urmas Klaas, kes rääkis, kuidas uut Emajõge ei saa rajada ka siis, kui raha on palju, ning avaldas muret tehase keskkonnamõjude pärast.
Klaas pole küll ise ministriametit pidanud, aga Reformierakonnas sugugi mitte tähtsusetu poliitikuna on ta sealsest elust ilmselt päris palju kuulnud ja teab, et ministeeriumid võtavad oma tööd tõsiselt. Ilmselt usub ta ka seda, et suured ärihuvid ei kaalu siin seadusi üle. Niisiis jääb arusaamatuks, miks teha kära veel enne seda, kui protsess üldse kuskile jõudnud on.
Ettevõtjasõbraliku erakonna poliitik võiks kuulata ka ettevõtjaid endid, kes ütlevad, et suurinvesteering ei tähenda lageraiet ning et tehast saab rajada vaid siis, kui keskkond liigselt kahju ei saa. Ökoliikumiste siira ja arusaadava mure kaaperdamine ja saamatu poliitvankri ette rakendamine mõjub aga küüniliselt.