Võim peabki vahetuma

Igal juhul parem kui eelmine

Siin ongi esimene standard, mille järgi tänast valitsust hinnata. Suuresti endast sõltumata on ta Eesti ühiskonna jaoks igal juhul parem kui eelmine ning teraapia toimimiseks peaks jääma võimule valimistsükli lõpuni. Sest vaid nii saab Keskerakond kainestavat kokkupuudet reaalse võimuga ja Reformierakond opositsiooniga. Ma saan aru, mida mõtles Siim Kallas, kui ta eelmisel aastal ütles, et ükski erakond ei lähe valimistele vabatahtlikult kaotama, ükskõik kui kaua ta on võimul olnud —, aga ilma võimu vaheldumiseta ei saa olla pluralismi. Ilma pluralismita pole poliitilist avatust, ilma poliitilise avatuseta sedasama tervet ideede konkurentsi, millele noor Reformierakond ise kunagi rõhus ja millest 2016. aastaks oli jäänud piinlik paroodia.

Loomulikult peab iga valitsus võimu väljakutsega toime tulema. Kuid Eesti-suguse väikese riigi puhul on kerge üle hinnata autonoomiat, mis valitsusel tegelikult on. Nii julgeoleku- kui rahandus-majanduspoliitika on laias laastus ära määratud välistest faktoritest. Kõige reljeefsemalt on võimu illusioon seni peegeldunud Sven Sesteri mahavõtmises. Rahandusministril ei ole täna teist valikut kui olla koalitsiooni raamatupidaja. Ka Jürgen Ligi kogu oma ideoloogilises käras sai esineda vaid tänu asjaolule, et ta oli suurima valitsuspartei esindaja.

Sesteri taandamisel võis Helir-Valdor Seederi vaatepunktist olla oma parteiline loogika, kuid tänase IRLi ideelist pankrotti demonstreerib seegi, et asemele leitud Toomas Tõniste puhul ei tuldud ilmselgelt selle pealegi, et mees peab poole kuu pärast hakkama eesistumise raames juhatama ELi vastutusrikkaima, rahandus- ja majandusministrite ECOFINi nõukogu istungeid. Kui valitsuse ülejäänud ministrid on ülesande ajaloolisust tunnetades oma inglise keelt ja ELi alaseid teadmisi lihvinud (vähemalt) kaheksa kuud, siis Tõniste, ükskõik kui tore inimene ta ka poleks, on täielik algaja. Tema ametissenimetamine on suurim risk Eesti ELi eesistumise jaoks ja jääb president Kersti Kaljulaidi südametunnistusele, kelle puhul võib esimest korda kahtlustada parteilist favoritismi. 

Vaene maksudebatt

Tõniste illustreerib muuhulgas maksudebati vaesust tänases Eestis. Idee, et rea väikeseid maksutõuse võiks asendada ühe käibemaksutõusuga, peegeldab sügavalt reformierakondlikku loogikat, mille järgi eelarvepoliitika pole enamat suhtest ettevõtja ja valitsuse vahel. Kuid mõlemad vajavad ühiskonda, mis neid taluks ja neile ruumi teeks. Erinevalt eelmisest valitsusest on uus valitsus oma väikesed maksutõusud välja valinud praktiliselt igal korral mingist suuremast hüvest lähtudes — olgu selleks keskkonnakaitse või rahva tervis. Loomulikult peavad eelarve mõlemad pooled tasakaalus olema, aga kunagi niigi ajutiseks kuulutatud käibemaksu tõstmine oleks eriti küüniline, arvestades, et tarbimismaksud löövad vaeseid proportsionaalselt palju rohkem rikastest. Tunnustada tuleb Jüri Ratast selge kursi eest, mis puudutab Eesti elanike vaese kolmveerandi olude parandamist.

Kui Eesti poliitika suuresti pole tegelikult valitsuse kätes, siis on seda samas võimalus asju ära rikkuda. Siingi on uus valitsus endiselt tervitatav puhtalt oma olemasolu pärast. Reformierakondlik pärast-meid-tulgu-või-veeuputus rahvuskonflikti kultiveerimine on Toompeal vähemalt ajutiseks peatunud (kuigi võib Keskerakonnale valimistel kätte maksta). Ka välispoliitikas on tekkinud ruumi vähem välistada. Vaevalt, et Soome 100 pidustused alanuks Eestis Rõivas-Ilves tandemi ajal. Venemaa jääb elevandiks ruumis nii selle kui järgmiste valitsuste jaoks, kuid jällegi on tänase valitsuse vaikne hillitsetus väikeseks sammuks edasi.