Ratas näitas end riigimehena

Reformierakonna valitsuste ajal käis peaminister e-riigi teemadel esinemas põhimõtteliselt igal pool, kuhu lasti ja kuhu jõudis. Eelkõige välismaal, aga eriti just Taavi Rõivase ajal jäi sama plaat tüütult tihti peale ka kodumaal ja nii me siis kuulsimegi, milliseid edusamme oleme tema targal juhtimisel e-residentsuse, e-maksuameti ja e-valimiste alal teinud – mis siis, et tegelikult teadsid seda niigi kõik ja paljudel juhtudel oleks kuulajad soovinud saada vastuseid palju aktuaalsematele küsimustele. Kui aga peaminister juhtus kodus või võõrsil üks-ühele olukorda mõne rahvusvaheliselt tuntud suurkujuga, siis võis olla kindel, et see sai poolvägisi pihku e-residendi ID-kaardi.

Keskerakondlasest peaminister Jüri Ratas on väikest viisi sama rada edasi käinud, kuid jääb intensiivsuses kaugele maha. Sellest pole hullu, kuna Taavi Rõivas paneb vanamoodi edasi ka ekspeaministrina. Nii näiteks tutvustas ta esmaspäeval e-riigi saavutusi grupile Saksa ajakirjanikele.

Seda huvitavam oli nüüd Eesti e-riigi teljeks oleva ID-kaardi esimese suure kriisi puhkedes kuulda Reformierakonna tippude etteheiteid keskerakondlasest peaministrile. Miks peab üldse peaminister seda väikest riski oma isikliku osalusega kommunikatsioonis niiviisi üle tähtsustama, küsis Hanno Pevkur erinevas sõnastuses mitu korda.

“Polnud mingit muud põhjust nii käituda. Eelmine turvarisk klaariti vaikselt ära ja kui poleks olnud klaaritav, olnuks kommunikeerimise vajadus selle selgumuse hetkel, mitte enne. Reaalset riski ju pole, aga nad rõhutavad, nagu see oleks reaalne,” põrutas Jürgen Ligi (sõnastus muutmata, pean rõhutama).

Ja nii edasi.

Ligi poolt mainitud “vaikselt ära klaaritud” turvariski peale mõeldes tuleb muidugi hirm peale ja tekib tahtmine küsida, mis veel peale mõne sarnase riski Reformierakonna poolt nende valitsemisajal vaiba alla pühitud on, aga see pole selle jutu teema. Küsimus on, kas tõesti on peaministri ja ministrite asi Eesti e-riigist ainult positiivset turundusmulli ajada?

Eesti on maailmas ühiskonna digitaliseerimise mõttes täiesti ainulaadne riik. See mis meie jaoks on reaalsus nagu digiallkiri, e-maksuamet koos kohe rakenduvate täiesti uskumatute edasiarendustega ning last but not least e-valimised, on kõikjal mujal sõna otseses mõttes ulme.

Ma pole ainus, kes ID-kaardi kriisi puhkemises on näinud teatud paralleele Isaac Asimovi kuulsate Asumi lugudega. Kes ei tea, siis selle ulmekirjanduse teostesarja keskseks ideeks on ühiskonna arengu matemaatiline prognoositavus kriisist kriisi, mis kõik leiavad aset ühes unikaalses maailmas.

Ka ID-kaardi nagu ükskõik millise teise krüpteeringu lahtimurdmine oli prognoositav, sest arvutusvõimsused kasvavad kogu aeg. Lahenduseks on koodi keerukuse suurendamine, mida ükskord juba on tehtud ning mida tuleb teha veel ja veel. Võimalik, et senine kommunikatsioon oma ülimalt enesekindlas võtmes on olnud vale, luues mulje, et midagi sellist ei saagi juhtuda. Inimesed olid mäletatavasti mõne kuu eest väga üllatunud, kui said teada, et juba antud digiallkirjad tuleb uuesti anda, kuna vahepeal on nende turvalisus vähenenud.

Eriline kriis ja eriline võimalus

“Kuna Eesti on unikaalne ID-kaardi ja e-teenuste, eelkõige e-valimiste pioneer, siis on algusest peale selge, et kõik vastavad riskid saavad realiseeruda just Eestis. Samas just selle unikaalsuse tõttu on Eesti ka ainus riik maailmas, kes saab leida neile riskidele lahendused ja edasi minna.” Ei ole küll teada, kes riigi kommunikatsioonimeeskonnast selle lause välja mõtles, kasutajaid on praeguseks nii ametnike kui poliitikute seas, kuid see on väga tabav kokkuvõte Eesti ees seisvast.

Mida on nüüd oluline mõista:

- esiteks, ID-kaardi tähtsus Eesti riigi ja ühiskonna sujuva toimimise tagajana on praeguseks tohutu;

- teiseks, asjatundjate sõnul on risk tõsine;

- kolmandaks, valimised on demokraatliku ühiskonna keskne kokkulepe ning igasugune kahtlus nende aususe ja kehtivuse suhtes nagu ka valitud rahvaesindajate legitiimsuse suhtes on purustava mõjuga.

Kuidas saaks peaminister ja valitsus tervikuna seda kõike arvestades jätkata üksnes e-riigi kui Eesti märgi positiivset promomist ning mitte osaleda sama e-riigi kriisikommunikatsioonis? Ei saagi, kui tegu on vastutustundlike ja riigimehelike poliitikutega. Tundub, et Eestil on taas õnne olnud.