Uus kuum paar kukkus läbi

Valimistulemus võiks korrale kutsuda nii sotse kui ka EKREt, leiab politoloog Viljar Veebel. „Sotsid peavad leidma põhjuse, miks nad juba mitmendat valimist järjest oma tulemust ära ei tee. Tuleks jõuda järeldusele, kas abstraktne ideoloogiline võitlus korraga EKRE ja Reformierakonna seisukohtadega on ikka see, mida nende valija neilt ootab, või eelistaks viimane hoopis Keskerakonna stiilis diskreetselt tarnitud tasuta kodulähedasi teenuseid.“

EKRE häda seisab Veebeli sõnu selles, et nende asjalike kandidaatide pink on lühike: kui neil õnnestuks juurde värvata kogenud ja tuntud tegijaid, siis õnnestuks muidu kõrge abstraktne toetus ka mandaatideks vormida.

„EKRE ja sotside vastandus ei toiminud ning seekordsetel valimistel ei olnudki ühte suurt läbivat teemat,“ leiab suhtekorraldaja Ott Lumi.

„Sotside olukord enne 2019 riigikogu valimisi on keeruline,“ märgib suhtekorraldaja Andreas Kaju. „Sotsiaalliberaalne valija – haritud noor ja keskealine eesti keelt kõnelev – läks ilmselt ikkagi Tallinnas pigem Refoermiaerakonda toetama.“

Kirjanik Jan Kausi hääl liikus seekord valimisliidule sotsiaaldemokraatidelt, kellele ta soovitab edaspidi loobuda vastaste retoorika kopeerimisest. „Ei tulnud see kuradi peletamine peltsebuliga kõige paremini välja, olgugi et selle sünnitatud hirm võis ju kedagi mobiliseerida,“ lausub Kaus. „Mulle siiski meeldiks, kui liigutaks tagasi eikinestorliku arutlusstiili juurde, milles keskendutakse probleemide sisule, mitte nendega seotud hirmudele. Vihakõne vastane vihakõne kipub olema viljatu.“

Värskete valimiste suurem küsimärk kerkis sotside kohale, arvab US Juhtimise omanik, endine RKASi juht Urmas Somelar. „Kehvapoolne tulemus peegeldab sotside kanaema hoiakut, kus ministrid teavad rahvast paremini, mida rahvas vajab ja kuidas sunnimeetoditega seda vajadust rahvale teadvustada,“ ironiseerib Somelar. „Vahva sõduri Švejki kaudu tuntud fraaski ütleb, et see valitsus, kes õlleaktsiisi tõstab, kauaks pukki ei jää.“

„Sotside valearvestuseks osutus nende soov vastanduda EKREga, mis neile märgatavat kasu ei toonud, küll aga aitas eeskätt Tallinnas EKREt pildis hoida,“ arutleb Eesti Loto juht Heiki Kranich. „Tulemus oli see, et EKRE tegi Tallinnas muu Eestiga võrreldes selgelt parema tulemuse ning sotsid said soovitu asemel hoopis vastupidise. Kaotajaks osutus hoopis IRL, mis vaevalt et sotside peamiseks eesmärgiks oli.“

Kirjanik Olev Remsu jaoks oli aga valimiste peaküsimus, kui suur on fašiseerumise oht. „Õnneks erilist ohtu ei ole, EKRE saavutas alla 7 protsendi häältest,“ vastab ta ise. „Las see väike puhver olla, olgu pealegi fanaatikuil mänguplats. Muidugi on igale erakonnale häbiks, kui EKREga tahetakse koalitsiooni luua, juba läbirääkimised selle nimel on häbi.“

Peaministri majandusnõuniku Heido Vitsuri sõnul on aga selge: EKRE on tulnud, et jääda. „Tal on oma nišš, mis tänases konflikte täis maailmas kuhugi kaduda ei saa. Pigem mõnevõrra kasvada.“ 

IRLi saamist üle valimiskünnise peetakse üksmeelselt heaks märgiks. „Vastasel juhul oleksime järgmised poolteist aastat ikka väga nõrga keskvalitsusega, kus domineeriks Keskerakonna ja sotsiaaldemokraatide vasakpoolsem poliitika,“ ütleb Andreas Kaju. „Nii oli IRLi tulemus hea uudis ka peaminister Jüri Ratasele, kes kahtlemata oli selle pärast üksjagu mures.“

„Mul isiklikult on IRLi seisukohtadega probleeme ning ka selles erakonnas leidub mõningaid inimesi, kellele Jaak Madisoni ja Georgi Kirsbergi maailmavaade ei pruugigi väga hirmuäratav tunduda,“ sõnab kirjanik Rein Raud. „Tahaksin väga loota, et nende tulemus annab tunnistust konservatiivse valija tagasipöördumisest viisaka ja mõistliku poliitilise stiili poole.“

IRLil on siiski püsimajäämise lootust, leiab Viljar Veebel. „See võiks IRLile juurde anda jõudu jätkata praeguses valitsuses seniste ministrite arvuga.“ Kui IRL nüüd järgneval kahel aastal lollusi ei tee, siis jääb ta ellu ning pigem hääbub tema kõrval Vabaerakond, arvab politoloog Tõnis Saarts.

Vähene valimisaktiivsus teeb muret paljudele küsitlusele vastanud arvamusliidritele. Akadeemia peatoimetaja Toomas Kiho hinnangul on nende valimiste tõeline kaotaja Eesti ise, õigemini see vaikiv pool Eestist, kes valimas ei käinud. „Elu läheb edasi, ja enamasti vanaviisi, kõikides Eesti linnades ja valdades, aga mida arvab „Eesti asjast“ see 46,6% valijaist, kes otsustas oma häält mitte anda, pole teada. See teadmatus – on nad käega löönud või rahul kõigega, see natuke närib.“

Üheks vähese aktiivsuse põhjuseks on sotsioloog Juhan Kivirähu hinnangul see, et elektoraat oligi seekord arvukam – lisandusid 16–17aastased valijad. Noorte valimisaktiivsus on aga, teadagi, madal. „Ja ka valimiskampaania ei olnud sedavõrd atraktiivne, et oleks suutnud noori valima meelitada,“ märgib ta. Teine ja olulisem põhjus oli Kivirähu hinnangul segadus venekeelsete valijate seas, kelle harjumuspärane valimismuster segi paisati. „Nägime dramaatilisi kaadreid sellest, kuidas valijad püüdsid leida Keskerakonna nimekirjast Savisaare nime,“ kirjutab ta.

Vähese valimisaktiivsuse ühe põhjusena nimetab Alexela Oili tegevjuht Ain Kuusik usalduse vähenemist parteipoliitika suhtes. „Jagatud lubadused olid ilma igasuguse rahalise katteta ning väsimatult loosunglikud, valijatele jätkati hämamist,“ põhjendab ta. Valimisliitude tulemust peab Kuusik heaks ja leiab, et valimisliidud on kahtlemata nende valimiste võitjad. Liitude head tulemust tõstavad esile ka mitmed teised küsitlusele vastanud.

Langenud valimisaktiivsus on halb märk, leiab kirjanik Jaak Jõerüüt. „Seda peetakse osaliselt haldusreformi tulemuseks. Aga ma pole nõus väidetega, nagu oleks puudunud terav konflikt. Võimukirge oli ka seekord igal pool näha.“