Ilus ümbris, mäda sisu

Äripäev kirjeldas sel nädalal panga siseeluga kursis olijate silme läbi, mis toimus Danske seinte vahel ajal, kui hämara taustaga raha pööritamine Eesti kaudu hakkas päevavalgele tulema. Neile meenub närviline, küsimusi täis õhkkond ja pangakontode sulgemise järel kalke ähvardusi teinud kliendid.

On veel paar nüanssi, mis vestlustest esile tulid. Kliendihaldurid on pangapüramiidi madalaim osa. Nemad ei ole kõikvõimsad otsustajad, kes viskavad komandeeringust naastes paberid lauale ja teatavad, millised ettevõtjad on Danske pangakonto omamiseks piisavalt head. Või vastupidi.

Pangas ajas allikate sõnul asju kliendikomitee, kus istusid maja tähtsad ninad. Hindasid nendele toodud andmeid ja otsustasid. Lisaks töötas järelevalvesüsteem. Võimalik, et haldurid suutsid paljudest kahtlastest klientidest jagu saada, kuid tasub meeles pidada, et pangasüsteem on kindla hierarhiaga. 

Danske jätab komitee liikmed enda teada – pank ei avalda „sisemisi tööprotsesse“. Danske keeldumine ei üllata. Pank ei tahaks näha leheveergudel nende nimesid, kes andsid rohelise tule kahtlastele välisklientidele. 

Poolik lahendus

Oma kohta ei oleks pidanud kaotama ainult Aivar Rehe. Näiteks Eesti tippjuhid jäid Danskes pärast skandaalidesse sattumist samaks. Loogiline, et tegevjuhile antakse probleemide eest vastu pead, aga Danske murede ohjamine üksnes sellest ei paranenud.

Rehe taandumine näib järjest ebapiisavam. Aina lisandub uusi andmeid, mis löövad Dansket üha tugevamini ja tõstatavad küsimusi, kui süsteemne ning teadlik oli majanduslikult kasulikest, kuid kahtlastest äriklientidest möödavaatamine. 

Rõhumine kuni aasta aega kestvale siseuurimisele on pea liiva alla peitmine. Ajakirjanduse küsimuste suunamine Taani peakorterisse sisutute vastuste andmiseks on sama mugav. Kuigi ilus fassaad on juba ammu kokku kukkunud ja mäda sisu avalik. Lõpuks aitaks ehk ainult nii Eesti kui ka Taani juhtide väljavahetamine.

Danske rahapesuskandaal on Eestis saanud vähem tähelepanu kui Taanis. Seal ollakse marus, sest riigi au ja uhkus on põhjas mis põhjas, lisaks rikkunud riigi maine. Mis on siis meie au ja uhkus? LHV meenub esimesena. Kui nemad satuksid nii piinlikku rolli, oleks siinne avalikkus kindlasti nõudlikum ja pettunum. Tahaks teada, kes peale tegevjuhi toetas jama tekkimist ja kas ning miks on nad ikka veel organisatsiooni eesotsas.