Ilus ümbris, mäda sisu

Danske jätab komitee liikmed enda teada – pank ei avalda „sisemisi tööprotsesse“. Danske keeldumine ei üllata. Pank ei tahaks näha leheveergudel nende nimesid, kes andsid rohelise tule kahtlastele välisklientidele. 

Poolik lahendus

Oma kohta ei oleks pidanud kaotama ainult Aivar Rehe. Näiteks Eesti tippjuhid jäid Danskes pärast skandaalidesse sattumist samaks. Loogiline, et tegevjuhile antakse probleemide eest vastu pead, aga Danske murede ohjamine üksnes sellest ei paranenud.

Rehe taandumine näib järjest ebapiisavam. Aina lisandub uusi andmeid, mis löövad Dansket üha tugevamini ja tõstatavad küsimusi, kui süsteemne ning teadlik oli majanduslikult kasulikest, kuid kahtlastest äriklientidest möödavaatamine. 

Rõhumine kuni aasta aega kestvale siseuurimisele on pea liiva alla peitmine. Ajakirjanduse küsimuste suunamine Taani peakorterisse sisutute vastuste andmiseks on sama mugav. Kuigi ilus fassaad on juba ammu kokku kukkunud ja mäda sisu avalik. Lõpuks aitaks ehk ainult nii Eesti kui ka Taani juhtide väljavahetamine.

Danske rahapesuskandaal on Eestis saanud vähem tähelepanu kui Taanis. Seal ollakse marus, sest riigi au ja uhkus on põhjas mis põhjas, lisaks rikkunud riigi maine. Mis on siis meie au ja uhkus? LHV meenub esimesena. Kui nemad satuksid nii piinlikku rolli, oleks siinne avalikkus kindlasti nõudlikum ja pettunum. Tahaks teada, kes peale tegevjuhi toetas jama tekkimist ja kas ning miks on nad ikka veel organisatsiooni eesotsas.