Üüriturg on üle kuumenemas

Linnastumise protsess on meelitanud linnadesse, eriti Tallinna, järjest rohkem elanikke, kes omakorda tõstavad nõudlust elamispindade järele. See kajastub ehituse ja korterite hinna pidevas tõusus. Äramärkimist väärib ligi 40 000 majanduslikult võimekaks muutunud nn laulva revolutsiooni last, kellel on tekkinud vajadus iseseisva elamispinna järele.

Uuselanikud jagunevad tinglikult kahte rühma. Esimene rühm peab vajalikuks olla kinnisvaraomanik ja soetab endale elamise valdavalt pangalaenu abil. Teine rühm, kes võib oma majanduslikus võimalustes isegi kindel olla, kuid lihtsalt ei ole kinnisvarausku, üürib elamispinna. Viimane tendents on eriti iseloomulik noortele, kes ei taha ennast aastateks siduda kindla asukohaga. Asukohaks võib näiteks Tallinna piires nimetada kas või töökoha muutust. Siit ka üüriturul üha kasvav huvi üürimajade projektide ehitamise vastu, mis viib üürikorterite majandamise üldkulud investorile tunduvalt madalamaks.

Siin tulevadki mängu väikeinvestorid, kes ostavad väljaüürimise eesmärgil kortereid. Need, kes selle ärimudeli algfaasis ära tabasid, kellel olid säästud ja keda ei rahuldanud pangas hapnev raha, sellele ei too kinnisvara sisse mitte ainult üüritulu, vaid ka kinnisvarahindade tõus.