Eesti tuleb Tallinnale lähemale tuua

Üleüldine linnastumine on valitsev suund (loe: Eestis kolimine Tallinna või selle lähedusse) ja katsetatud meetmed, toetused ja loosungid ei ole maal suutnud võrreldes Tallinnaga elu edendada. Pealinn kasvab üha, välisinvesteeringud tulevad Tallinnast väljapoole peamiselt vaid seoses persoonidega, kes on seotud tugeva emotsionaalse sidemega (vana kodukoht, juhuslik emotsionaalne seos jms).

Tartu–Tallinna trassi liikluskoormus on suurenenud igal aastal, reedeti ja pühapäeviti võiks seda nimetada juba pidevaks vooluks, ohtlikkus suureneb järjest. Järelikult tahavad inimesed elada Lõuna-Eestis ja mujal väljaspool Tallinna, miks muidu nädalavahetuseks ja puhkusteks pealinnast ära sõidetakse. Teisalt on motiveerivamad töökohad, ettevõtlus ja investeeringud Tallinnas ning eriti noori ja edumeelsemaid tõmbab suurlinn.

Tegelikult on ju küsimus ajakulus, kui kaugele me ennast Tallinnast mõtleme. Elan Põlvas, kümne aastat tagasi sõitsin regulaarselt pealinna kaks ja pool tundi, nüüd sõidan kolm tundi. Autosid rohkem, piirkiirused väiksemad, isegi värskele kolmerajalisele suudeti 70 km/h märk püstitada. Kui proovin mõnda uut (välis)firmat meelitada Lõuna-Eestisse investeerima, siis läheb isu neil üle juba meie väikses riigis põhjast lõunasse tutvuma sõites.

Teeme kiiresti ära neljarajaliseks kiirteeks Tallinna–Tartu, Tallinna–Pärnu ja Tallinna–Narva maantee – sellisteks, kus saab sõita kiiremini kui praegune lagi 110 km/h. Miks me ometi ei taha eurooplasteks saada? Praegune tempo neljarajaliste ehitusel on olematu, Kose–Ardu lõigu ehituse najal ei tohi aastaid liugu lasta, see ei muuda suurt pilti. Ma ei taha sobrada ajaloos, milline valitsus mida tegemata jättis, või kuulata, et praegu me ju ehitamegi. Ei, see on liiga aeglane. Teeme nende kolme maantee ehituse riiklikuks prioriteediks, siis ehk on maakas ka motiveeritud kodukohta jääma või mõni Tallinnast äragi kolima.

Kust raha tuleb?

Ma ei ole pädev tegema sel teemal arvutusi, aga pakun välja ideed, kust võiks Eesti riigi omaosalus tulla.

Esiteks: hoiame raha kokku veel tegemata investeeringutelt: Pärnu lennujaam, Haapsalu raudtee, linnahalli renoveerimine. Pärnusse saaks mööda kiirteed mugavamalt kui lennujaamades passides, linnahall asub Eesti ühel parimal krundil ja eraettevõtlus võiks selle üles ehitada.

Teiseks: mõtet on loobuda olulisest osast riigifirmade pidamisest ja müüa või börsile viia kas vähemusosalus, enamusosalus või 100% omandusest. Riik on omanik 32 ettevõttes, toon välja mõne: Eesti Post, Tallinna Sadam, Eesti Raudtee, EVR Cargo, Tallinna Lennujaam, Nordic Aviation Group, Eesti Loto, Eesti Liinirongid, Elering, Eesti Loots, Riigi Kinnisvara, Saarte Liinid, Eesti Energia. Ükski neist ei täida enam sellist rolli, et riik peaks 100% omanik olema. Käsilolev Tallinna Sadama 30% börsile viimine on kiiduväärt, aga see on vaid piisk. Ega ometi me ei hakka diskuteerima teemal, et riik on Eestis ausa konkurentsi tingimustes parem omanik kui erasektor? Börs saaks uue hingamise, välisinvesteeringud piiluksid meid rohkem. Praegune valitsus alustaks protsessi, järgmine lõpetaks, kuulsuse saaksid mõlemad.

Kolmandaks võtaks appi uued kohalikud omavalitsused. Müüge maha mittevajalik vara ja looge parem infrastruktuur oma piirkonna praegustele ja tulevastele elanikele. Vald ei pea omama soojusettevõtteid, veefirmasid, haldusfirmasid, osaliselt ka kinnisvara, sest see pole omavalitsuse põhitegevus ega kompetents. Soojuse ja vee hinna kinnitab nagunii konkurentsiamet, sõltumata omaniku vormist. Müügist saadud rahaga ei hakka vald spaad ehitama, vaid ikka üksusi, millesse erasektor ei lähe.

Elu on üha kiirem ja tõesti ei taha seda teosammul venides maanteel veeta. Lõuna-Eestis on väga ilus, aga siin isolatsioonis vegeteerimine nõuab tahtejõudu. Talsinki tunnel ja siis Hyperloop tulevad nagunii, tahaks siit metsade ja kuplite vahelt elusalt ning kiiremini algpeatusse jõuda.