Kas Eestis elavad jääkarud?

Eestit tutvustatakse maailmas mitme paralleelselt kulgeva infotee kaudu. Kergem on minna teid pidi, mil rada ette kõnnitud – strateegiaid, programme, arengukavu – kõik eeldavad korralikku plaani, kus teha vahepeatusi ja kauaks jätkub võhma või kütust. Mõnes piirkonnas pääseb Eesti paremini püünele koostöös naabritega.

Eesti sõnumi edastajad välismaal on saatkonnad, nende kõrval EASi esindused, kultuuriinstituudid, ülikoolid ja väliseesti kogukonnad. Esimesed vahendavad peamiselt ametlikku teavet, teised on valdkonna või rahvadiplomaatia edendajad. Lisaks jagavad teavet meie riigist välismaal kohalikud estofiilid, õppejõud, äriinimesed.

Osa välismaalasi oskab eesti keelt: neile on kättesaadavad eestikeelsed veebilehed, telesaated, portaalid.  Ideaalis võiks just seda kaudu liikuda teave Eestis toimuvast edasi välismeediasse. Ei saa aga eeldada, et kõik estofiilid on ajakirjanikud, youtuberid või reporterid. Kuid nemad edastavad sõnumeid oma valdkonnas, tuttavate ja  kolleegide seas, mis toimib ehk kõige parema Eesti tutvustusena.

Välismeediasse jõudmiseks on vaja erilisi uudiseid või häid kontakte. Enamasti mõlemaid. Peame üldjuhul oma sõnumi tõlkima, arvestades sealjuures, et inglise keele kõrval ootavad mitmed rahvad, et nende poole pöördutaks nende emakeeles. Ingliskeelse sõnumiga saab hakkama paljudes kohtades, kuid Pariisi, Madridis ja mandrieuroopa pealinnadest kaugemal jäävates linnades vajame kohalikus keeles materjale. Tõlgetega astume Eesti tutvustamisel geograafiliselt mitu sammu edasi.

Eesti Instituudi kõige populaarseim trükis “12 küsimust Eesti kohta” on tõlgitud 12 keelde, mh itaalia, hiina, poola ja portugali keelde. Sealt on pärit ka jääkarude küsimus.