Mis meist saab pärast Putini-Trumpi kohtumist?

Poolteist aastat pärast Donald Trumpi ametisseasumist hakkavad ilmnema transatlantilise partnerluse mõranemise esimesed märgid. Sellega paralleelselt on realiseerumas ka peamised hirmud USA-Vene suhete asjus.

Trumpi suhted Vladimir Putiniga näivad olevat paremad kui peamiste NATO liitlastega ning ükski varasem kokkulepe või väärtus ei näi piisavalt püha ja puutumatu. Pealegi on õhus kahtlusi, et Trump ei mõista NATO solidaarsuse sügavamat olemust ega lähtu oma tegemistes väiksemate liitlaste ootustest.

Trump ise näib oma liitlasi paanikasse ajavat initsiatiivikust nautivat. See mõjutab teravalt näiteks tuumaheidutuse toimivust. Kui seni on ka Balti riigid tihti rõhunud argumendile, et kui kõik muud julgeolekugarantiid alt peaks vedama, siis vähemalt NATO (suuresti siiski USA) tuumavõimekus heidutab Venemaad piisavalt regionaalset konflikti alustamast. Helsingi kohtumise valguses on Putini ootus ja usk, et USA võiks Venemaad väikeste NATO liitlaste kaitseks tuumarelvaga ähvardada, kindlasti kahanev. Euroopa kaitsekoostöö, mis peaks neid muutusi tasandama, aga alles kogub hoogu.

Venemaa (ja president Putini) kui globaalse julgeolekutasakaalu peamise väljakutsuja ja ohustaja jaoks on viimasel aastal olukord aga paranenud: nafta hinna tõus mitte ainult ei võimalda eelarvet tasakaalus hoida, vaid ka taas järk-järgult asuda relvajõude moderniseerima. Eelneva põhjal võib eeldada Venemaa soovi kasvatada survet piirnevatele NATO riikidele, ootuses, et liitlaste ühtsus ja motivatsioon meie kaitsmisel on kahanenud. Ja seda olukorras, kui Venemaa sõjaline üleolek regioonis on juba niigi silmapaistev: tavarelvastuse osas sõltuvalt valdkonnast seitsme või kaheksakordne ja tasakaalu tekitmiseks ei piisaks ka ühest NATO brigaadist igasse Balti riiki. Praegu ei ole peetud võimalikuks või vajalikuks aga isegi ühe lisabrigaadi toomist: ühelt poolt olevat see suur kulu, teisalt ei leiduvat sellele brigaadile siin rahuaegset tegevust ja kolmandaks oleks sellel tasakaalustamise asemel pigem Venemaad provotseeriv efekt.

Kui eelnevale lisada veel Vladimir Putini tagasivalimine ja populistide edu mitmes Ida-Euroopa NATO liikmesriigis, siis näib enamik täiusliku julgeolekutormi eeldusi olemas olevat. Balti riikidele, mille peamiseks julgeolekugarantiiks on globaalse õiguskorra püsimine ja partnerlus USAga, on olukord kindlasti keerukamaks muutunud.

Kõigepealt on kohtumise toimumine sellisel ajal sellises formaadis ja sellises kohas Putini (ja Kremli kogukonna jaoks laiemalt) suur ja aastaid oodatud võit, isegi kui osapooled milleski täiendavas kokkuleppele ei jõua. Sümboolsel ja propagandarindel on Putin suhetes USAga juba saanud kõik, mis soovis: Helsingi valis kohtumiseks välja ikkagi Vene pool – selge sooviga vihjata ajaloolisele järjepidevusele. Kindlasti paitab Putini hinge ka teadmine, et kohtumine Trumpiga õnnestus ajastada paralleelselt  NATO tippkohtumisega, ja nii oleks ta justkui julgeolekuprotsesside suunamisel samaväärne kui NATO liitlased. Kui aga USA ja Venemaa pingelõdvendus ja vastastikune tunnustamine praktikas aset leiavad, võtab eriti Vene pool seda suure ja piisava võiduna oma maine taastamisel.

Niinimetatud Helsingi ja Viini põhimõtete (taas)järgimine on olnud Venemaa ametnike poolt korduvalt rõhutatud välispoliitilisi prioriteete alates 2016. aastast. Lühidalt kokku võttes soovib Venemaa olla tagasi riikidevahelises globaalses eliitklubis (kus poleks kohta väikeriikidele ja rahvusvahelistele organisatsioonidele), soovib külmutada okupatsioonidejärgsed piirid nii, nagu nad hetkel on (seetõttu on välditud ka Donetski ja Luganski liitmist Venemaaga) ja vabaneda võimalikult kiiresti sanktsioonidest, mis on ühtaegu alandavad ja majandusarengut pärssivad.

Kui esimese Helsingi kokkuleppe raames pakuti lääneriikidele järeleandmiste nimel vastu inimõiguste paremat tagamist nõukogude blokis, siis sellel korral pole midagi pakutud: demokraatia, õigusriigi ja inimõigustega on Kremli nägemuses Venemaal asjad sobivalt. Pigem rõhutakse argumendile, et Ukraina-teemaline karistus on kantud ja nüüd on ulakal Volodjal õigus nurgast välja tulla mingit meeleparandust üles näitamata. Euroopa liitlased on erinevalt Trumpist selles küsimuses olnud Putini suhtes palju sallimatumad ja taas pikendanud sanktsioone, kuid ka selles väliselt negatiivses on Putini jaoks positiivset: mida suurem on disharmoonia USA ja ülejäänud NATO suhetes, seda väiksem on NATO sõjaline ja poliitiline kaal.

Kuid ka Balti riikidele on väliselt negatiivses kohtumises oma positiivne aspekt: Putini soojenevad suhted Trumpiga vähendavad pingeid USA ja Venemaa vahel nii strateegilises plaanis kui ka NATO ja Venemaa puutepunktis Baltimaades. Kui kaob on osapoolte soov vägesid juurde tuua ja vastuseisu üles soojendada regioonis, siis jätkatakse julgeoleku tasakaalu mõjutamist pigem pehmemate instrumentidega. On oluline mõista, et Balti riikides tekkinud ja süvenenud vastasseis Venemaa ja NATO vahel lähtus Venemaa strateegilistest ambitsioonidest (eelkõige olla tunnustatud suurvõimuna), mitte aga kohalikest asjaoludest –  ja on seega lahendatav ikkagi globaalse pingelõdvenduse, mitte regionaalse mobiliseerumisega.

Regionaalse julgeoleku seisukohast on stabiliseeriv ka kogenud Putini jäämine Kremlisse ning seniste välis- ja julgeolekupoliitika traditsioonide jätkumine. Ühelt poolt on nende käitumismuster meile juba tuttav, teisalt oleksid aga mis tahes süsteemisisesed alternatiivid pigem ohte suurendavad, sest uus juht peaks asuma end alles tõestama.

Positiivselt võib meie julgeolekule mõjuda ka asjaolu, et varasematel aegadel on kõrgetasemeline tunnustus Putini käitumisele teda pigem stabiliseerinud, samas kui kriisimomendid on ajendanud naaberriike ründama („See on meie viimane võimalus“). Seega on tekkinud vägagi stabiliseeriv kooslus veel alarahastatud armee, aga juba tunnustusest saadava rahulolu kaudu.

Tänu Trumpi-Putini sümpaatiale ja ka Helsingi kohtumisele on vähemalt kahe-kolme aasta plaanis reaalse sõjalise konflikti oht regioonis väiksem kui viimasel kahel-kolmel aastal. Neid aastaid on NATO teistel liikmesriikidel mõistlik tarvitada oma alternatiivsete julgeolekumeetmete arendamiseks. Euroopa laiemalt peab uues olukorras prioriteedid ja vajadused läbi analüüsima ja vajalikud korrektiivid tegema, piisavalt vahendeid regionaalse julgeoleku taastamiseks on ju ka ilma USA ja Trumpi toetuseta.