Viktor Trasberg • 27. november • 4 min
Jaga lugu:
Arvamused
Ainult tellijale

Sotsiaalmaksu lagi on kui kahe jalaga taburet

Sotsiaalmaksule ülempiiri kehtestamine ei ole mõeldav ilma progresseeruva määraga indiviidi tulumaksuta, leiab Tartu Ülikooli majandusteadlane Viktor Trasberg.

Viktor Trasberg
Viktor Trasberg  Foto: Väinu Rozental

Tööandjate esindaja Jaan Puusaag (ÄP 23. november 2018) püüab meile ette manada pildi sellest, mida annaks sotsiaalmaksulae kehtestamine ja kuidas see ennast rahaliselt ära tasuks. Paraku ei näe autor maksusüsteemi kui tervikpilti, ignoreerib ettevõtete käitumismustreid ja käsitleb lihtsustatult riske riigirahandusele.

Jaan Puusaag eeldab, et sotsiaalmaksu lagi stimuleerib ettevõtteid looma uusi kõrgemapalgalisi töökohti. Võib-olla, kuigi sotsiaalmaksu lae eesmärk ei ole mitte töökohtade loomine, vaid sotsiaalse õigluse tagamine. Ignoreeritakse aga asjaolu, et selline maksumuudatus ei puuduta mitte ainult innovatiivseid ja kõrgepalgalisi ettevõtteid, vaid loob võimaluse kõigil Eestis asuvatel ettevõtetel ümber kujundada oma palgasüsteem. Kahjuks seda mitte sugugi ühiskonnale soovitud suunas.

Läheb suuremaks optimeerimiseks

Eestis on enamik ettevõtteid väikesed või pereettevõtted. Palgastruktuur neis ettevõttetes kujuneb vastavalt inimeste tööpanusele ja töö keerukusele – nagu ettevõtetes ikka. Kui nüüd kehtestatakse aga sotsiaalmaksu lagi, kuid säilib proportsionaalne tulumaksusüsteem, siis on olukord põhimõtteliselt teistmoodi. Nüüd oleks võimalik koondada palk ühe või väikese hulga töötajate (omanike) kätte ja teistele maksta näiteks maksuvaba miinimumi tasemel nominaalpalka. Kõrge palga saaja palgalt makstakse laega piiritletud sotsiaalmaksusumma ja kõigi teiste nüüd juba oluliselt madalamatelt palkadelt makstakse maksu vastavalt määrale.

Selle tulemusena väheneb oluliselt ettevõtte sotsiaalmaksukoormus tervikuna. Olenevalt ettevõtte tegevusvaldkonnast ja keskmisest palgatasemest saab üsna lihtsalt sotsiaalmaksukoormust kokku alandada 20–25%. Optimaalse nominaalpalkade jaotuse kujundamine ettevõtte omanike seisukohast lähtuvalt on üsna lihtne arvutustehe.

Ettevõtet kui tervikut vaadates on nüüd oluliselt väiksemad ka töötajate tulumaksukohustused, sest töötajate liikumine maksuvaba miinimumi saajate hulka toob kokku makstava summa allapoole. Kui palgad on jaotatud ja maksud makstud, võib kõrgema palga saaja töötajatele vahe sularahas kinni maksta ja palju veel pealegi, sest võrreldes endise süsteemiga on tasumata sotsiaal- ja tulumaksu võrra raha nüüd ettevõttes rohkem. Natuke on sebimist, aga asi on tuhandeid väärt!

Riigi kulud ei vähene

Tulemuseks on see, et riigi kohustused sotsiaalteenuste pakkumisel säilivad täies mahus, aga sotsiaalfondidesse ja riigieelarvesse kogutakse oluliselt vähem raha. Kõik töötajad on täielikult kaetud ravikindlustusega ja nad saavad teha ka vabatahtlikke sissemakseid pensionifondidesse, et korvata kohustusliku II pensionisamba maksete vähenemist. Meie pensioni- ja haigekassa hingeldaksid juba siis, kui laekumised väheneksid 1% võrra. Nüüd aga tekib risk, et sotsiaalmaksu laekub näiteks viiendiku võrra vähem. Olen seda meelt, et kombinatsioon sotsiaalmaksu laest ja proportsionaalsest tulumaksust hävitaks meie pensioni- ja ravikindlustussüsteemi üsna kiiresti.

Kas pole aga selline ümberjaotamine ebaseaduslik ja sarnane ümbrikupalkade maksmisele? Erinevalt ümbrikupalgast sooritatakse kõik ümberjaotamised legaalsest tulust lähtudes, millelt on makstud kõik riigimaksud. Selles mõttes ei ole tegemist ümbrikupalgaga. Tekib aga avar võimalus loominguliseks ümberjaotamiseks. Palka ei pea maksma ainult rahas – saab ka tasuda autoliisinguid või majalaenumakseid. Riigi püüe kontrollida seda, mida inimene teeb oma seaduslikult saadud tuluga, ei ole vist kohane demokraatlikule ühiskonnale.

Appi tuleb astmeline tulumaks

Selliseid soovimatuid tulemusi aitaks vältida progresseeruva määraga indiviidi tulumaks. Kõigis Jaan Puusaagi poolt näiteks toodud riikides ka täpselt nii ongi.

Selmet tegeleda sellise suhteliselt vähetähtsa asjaga nagu sotsiaalmaksu ülempiir, võiksid tööandjad tegeleda hoopis sotsiaalmaksu jaotamise teemaga töötaja ja tööandja vahel. Sotsiaalmaksukoormus tuleb alla tuua kõigi tööandjate jaoks, mitte ainult väikesele rühmale kõrgepalgalistele. Sotsiaalmaksu osaline nihutamine töövõtjale teeks meie ettevõtted konkurentsivõimeliseks ja võimaldaks palka tõsta. Kui ettevõtete sotsiaalmaksukoormus väheneb, siis turukonkurents kannab need summad üle kõrgematesse palkadesse. Kõrgem palk võimaldab tasuda palgasaajal omakorda oma osa sotsiaalmaksust. Aga jällegi, seda ei saa teha ilma indiviidi astmelise tulumaksuta.

Kahjuks on sageli kuulda sellist rumalat väidet, et mis seal vahet tööandja jaoks on, sest kokkuvõttes on tööjõukulu ju sama. Samamoodi, kui töötaja saab nüüd küll rohkem brutopalka, aga kokkuvõttes tõuseb ka tema maksukoormus. Tegelikult on aga erinevus põhimõtteline. Pole vist olemas ühtegi tööandjat, kes vaatab oma töötajale silma ja ütleb, et talle meeldib rohkem maksta riigile makse ja sellevõrra vähem töötajale palka. Pole olemas ühtegi töötajat, kes tõsimeeli väidaks, et talle ei meeldi kõrgemat brutopalka saada, isegi kui kätte jääv summa on pea sama.

Kokkuvõttes, kuigi Eesti maksureformi peateema on liiga kõrge sotsiaalmaksukoorma vähendamine ettevõtja jaoks, siis selle eelduseks on progresseeruva määraga indiviidi tulumaksu olemasolu. Kui ettevõtjad ei aktsepteeri astmelist tulumaksu, siis pole ükski sisuline maksureform võimalik. Perestroikaajast pärit proportsionaalne tulumaks on ammu muutunud vaese Ida-Euroopa ja endiste nõukariikide mentaliteedi tunnuseks. Praeguseks ei ole jäänud ühtegi tõsiseltvõetavat argumenti sellise ebaefektiivse ja arengut pidurdava tulumaksusüsteemi kasutamisele Eestis.

Jaga lugu:
Hetkel kuum Äripäevas

Sellel veebilehel kasutatakse küpsiseid. Veebilehe kasutamist jätkates nõustute küpsiste kasutamisega. Loe lähemalt