Vähem riiki, rohkem inimest

Raskelt tulnud, kuid juba mitu valimistsüklit üle elanud sotsiaalpoliitiline kompromiss annab sajandi keskel Eestile selge konkurentsieelise riikide ees, kes jätsid õigel hetkel – kuni demograafia veel lubas – vajalikud otsused tegemata. Kahanenud kohustuste koorem annab riigile likviidsust, jaksu eksperimenteerida ja ka arenguks vajalikku eksimisruumi.

Esimene olulisim muutus sellel teel oli isikliku vastutuse põhimõtte läbiv rakendamine sotsiaalse kaitse tagamisel. Riik on ennustatavate ja kindlustatavate riskidega tegelemisest taandunud, inimeste toimetulek ja nende leibkondade heaolu sõltub kogu täiskasvanu elukaare ulatuses eelkõige nende endi panusest.

Riigi ülesanne leevendada mittevabast ühiskonnast lähtunud sotsiaalset ebaõiglust on möödanikku kadumas. Otsus, et riiklik vanaduspension kaob ja asendub täielikult kohustusliku raha kogumisega vanaduspõlveks, on langenud, kuid õiguspärase ootuse põhimõte venitab üleminekut veel mõned aastakümned.

Juba mõniteist aastat on Eestis toiminud hoolduskindlustus – kõigil elanikel tekib 41. eluaasta algamisel kohustus kindlustada end pikaajalise hooldusvajaduse riski vastu. Hoolimata poliitikakujundajate kartusest kulges see muutus valutult.

Kuna enamik 40+ inimestest teab isiklikult kedagi, kes on pidanud nägema ränka vaeva oma hooldust vajavate (vana)vanematega või nende hooldusarvetega, on see risk vägagi hoomatav. Teadmine, et kindlustusseltsile makstud pisku toel on halb stsenaarium muudetud pisutki talutavamaks, pakub tervisekao all kannatajaile meelerahu. Kindlustusseltside-hooldekodude konsortsiumeis on hooldusteenuste kvaliteet teinud võimsa hüppe.

Eemalseisjaks, st peamiselt õigusruumis hädavajaliku häälestajaks, on riik jäänud ka töövõimekaost tekkiva ajutise või püsiva sissetulekukao riski puhul. Seegi on osa süsteemi arhitektuurist, et nügida varases täiskasvanueas inimesi ise oma juhitavaid riske maandama. Kuigi õiguslikult on paika pandud vaid absoluutne miinimum, on pidevas töökäte nappuses saanud normiks, et tööandja jätkab haiguspuhkuse ajal töötajale töötasu maksmist – vastav klausel on loomulik osa töölepingust.

Töövõtjad, kes soovivad senise sissetuleku väärilist rahavoogu säilitada ka mõnda aega pärast tööst ilmajäämist, kaitsevad end ise vabatahtliku töökatkestus- või sissetuleku kaitse kindlustusega. Nagu varemgi, saab tõsise tervisehäire korral, kui inimene on sunnitud tööelust jäädavalt kõrvale jääma, kasutada kogumispensioni raha.

Riik ei ole oma elanikele siiski selga keeranud, vaid pakub jätkuvalt tuge. Kõik teavad ja arvestavad, et see on, sõltumata sotsiaalsest riskist, piisav vaid nina vee peal hoidmiseks ja absoluutsest vaesusest päästmiseks. Seevastu lävepakk riigilt abi saamisel on muutunud varasemaga võrreldes võrratult madalamaks.

Inimesel, kes vajab esmakordselt toimetulekuks rahalist abi, piisab riigiportaalis vastavale nupule vajutamisest. Menetlus kestab alla sekundi ning kui registrites tegutsev kratt kätt ette ei pane, saab abivajaja mõne sekundi jooksul esimese pisikese toimetulekutoetuse nädalamakse oma pangaarvele. Just toimetulekutoetuse – kümnete eri liiki toetuste-hüvitiste taotlemist ja lõputut menetlust sotsiaalkaitses enam ei tunta.

Madala läve konks peitub selles, et raha saamisega käib kaasas abivajaduse hindamine. Kohe, kui algoritmid seda põhjendatuks peavad, asub juhtumiga tegelema kõrgelt haritud ja hästimakstud sotsiaaltöötaja, kellele riik on usaldanud suure kaalutlusõiguse – just nagu arstil on haigekassale raviarvete väljakirjutamisel. Koostöös abivajaja ja andmekratiga kujuneb suhteliselt kiiresti soovituslik tegevuste pakett, mille toel püütakse abivajaja toimetulekut parandada.

Toimetulekutoetuse lävendi alandamine ja sellelt stigma kadumine on teinud majanduskeskkonnale teene – kahanenud on nii madalapalgaliste töökohtade kui ka vaesuses virelejate hulk. Rumalat, st väheväärtuslikku tööd pole inimesel erilist mõtet teha, päristööle minek annab tuntava muutuse heaolus. Paljud nirutamisega tegelenud firmajuhid on töövõtjate puuduses oma ettevõtte kokku pakkinud ja naasnud palgatööle.

Kahaneva nn põhirahvusega riigile omapäraselt on jätkuvalt erilise hoole all lastega pered. Tõsi, võrreldes paarikümne aasta taguse ajaga käib lapsevanemate arvetelt vähem maksuraha läbi ja arvestatav osa peamisi kulukohti nagu lastehoiu ja huviringitasud kaetakse otse. Puuetega inimeste abivahendite, sotsiaaltranspordi ja abistamise pakkumisel on riik muutunud sõbralikuks ja nutikaks.

Õigluse ihast tugevamakski osutus külm majanduslik kaalutlus – sihipäraselt inimeste puudest tingitud lisakulu kandmine on riigile odavam kui sihitult paljudele igakuiselt väikestviisi raha välja maksta.

Heaolu tagamisel isikliku vastutuse suurendamise ja madala lävega sissetulekuabi juurutamise kõrval on viimaste kümnendite kolmas suurim muutus universaalse ravikaitse pakkumine elanikele riiklikult korraldatud tervishoius, mis täppismeditsiini ajastul on oma killustamatuses jätkuvalt Euroopa efektiivseim. Kuigi loobumine põhimõttest „ravikindlustus kui maksupoliitiline instrument“ tekitas rohkesti poleemikat, kallutas siingi kaalukeelt kaine kalkulatsioon. Selleks, et elanikelt saaks eeldada enda heaolu eest vastutama hakkamist, peab riik pakkuma neile võrdsema stardipositsiooni.

Riiklik ravikaitse, aga ka minimaalsete kuludega alus- üld- ja huviharidus just geeni- ja aadressilotost tulenevat ebaõnne maandavadki. Erakindlustuse ja erakliinikute koostöös saavad soovijad jätkuvalt ka luksuslikku diagnostikateenust, kuid tõsisema tervisehäire korral suunatakse needki kliendid riikliku süsteemi patsiendiks.

Liikumine universaalse ravikaitse poole algas tervishoiu tulubaasi rikastamisega. Kahandatavat sotsiaalmaksumäära hakkasid järk-järgult asendama muud maksutulud ühes auto-, kinnisvara- ja kasvanud maamaksuga. Eluasemelt ja tarbimiselt maksavad natukene kõik, seega panustab viimaks tervishoidu kogu elanikkond. Maksavad ka puutumatut loodust kokku ostnud välismaised maaomanikud – nõudlus linnulaulu pakkuvate oaaside järele mõistliku kliimaga riigis üha tugevneb.

Tervishoidu lisaraha toomise sildi all elanikele maha müüdud turuväärtusest sõltuvast maa- ja kinnisvaramaksust sai üllatuslikult ka edukas regionaalpoliitiline meede, mis aitab inimesi juba koos tööga tõmbekeskustest ääremaale tagasi tuua. Kus on piisavalt inimesi, seal pakutakse ka arstiabi.

Teadmine, et väheneva tööjõuga ja vananeva elanikkonnaga riik ei suuda järjest suurenevat sotsiaalkaitsekulutuste koormat kuigi kaua kanda, jõudis otsustajateni aegamisi. Õnneks olid need, kelle arvates võeti neilt midagi ülekohtuselt ära, veel vähemuses, kui piisav arv riigimehelikkust kokku sai ja kurssi muudeti.

Rohket maksuraha laiali jagava sotsiaalriigi aeg sai Eestis 21. sajandi esimeses pooles ümber. Seeläbi tekkinud suutlikkus järjest kiiremini muutuvale maailmale kärmelt kohanduda on miski, mida ümberkaudsetes vanadesse sotsiaalkaitse mudeleisse lootusetult lõksu jäänud riikides kadedusega imetletakse.