12 märts 2019

Anname inimestele otsustusvabaduse tagasi

Eesti tuleks muuta ametnike riigist, mis jagab inimeste maksuraha parteilise suva järgi ümber, iseotsustavate inimeste riigiks, kus maksupoliitika on inimsõbralik ja teenused vabad, kirjutab Vastutustundliku Ettevõtluse Foorumi juhatuse liige Annar Alas arvamuskonkursile Edukas Eesti saadetud artiklis.

Annar Alas  Foto: Marek Metslaid

Tänane Eesti on 50% ulatuses vabamajandus ja 50% ulatuses riigimajandus. Riik teenusepakkujana aga ei suuda rolli oma inimeste ees täita – oleme seda õppinud majandusajaloost, kuid kahjuks tundnud ka omal nahal (meditsiiniteenused, praamiühendus jne). Kui raha jagamine ja teenuse pakkumine lähtuvad sellises ulatuses riigiametnike otsustest, teisisõnu käsumajandusest, ning mitte vabast turumajandusest, siis on tulemuseks ebavõrdne konkurentsiolukord ja ebaefektiivsus teenuste pakkumisel.

Kuigi erinevalt mitmest lääneriigist oleme elanud plaanimajanduse ajal ja juba kogenud selle ebaefektiivsust, liigume siiski selles suunas tagasi. Ametnike riigi ilminguid on erinevaid. Haigekassa maksab praegu eraraviasutustele alates 0,85 ühikut ja riigihaiglatele fikseeritult 1 ühik toetust – mida teeb see eraraviasutuste konkurentsivõimele ning riigiraviasutuste teenuste kvaliteedile?

Ettevõtluses karastamata ametnikud teevad tihti lihtsalt ebavajalikke või läbimõtlemata otsuseid. Meenub sõbra näide valla otsusel ELi rahaga ehitatud turismikeskusest vaatetorniga, mille planeerimisel ei mõeldud läbi, kui suured on keskuse püsikulud ja kes neid kandma hakkab. Aasta hiljem seisis keskus kinni ja roostetas.

Varjatud maksukoormus

Kõige valusam tõestus ametnike riigist on aga inimestele järjest suurema maksukoormuse surumine ja teenuste osas otsustusvabaduse äravõtmine. Palgamaksud on tänases Eestis ligi 50%. Maksusüsteemi praeguse korralduse juures ei jõua see tõde paljude töövõtjate teadvusesse, sest maksud lähevad palgast maha enne, kui netopalk pangaarvele jõuab.

Kui töötaja silmis on tema netopalk Eestis 1500 eurot, siis tööandjale on sama inimese palgakulu tegelikult lähemal 3000 eurole. Tean IT-firmasid, kelle eestlastest töötajad teevad sama tööd omal valikul teistes riikides. Kuigi tööandja jaoks on palgafond sama, saab töötaja väiksema tulumaksu ja sotsiaalmaksu arvel rohkem raha kätte.

Kujutame ette, et töötaja esitab teenusepakkujana oma töö eest arve oma palgafondi ulatuses. Näiteks 2000 euro suuruse netopalga puhul on lisanduvad maksud ja kindlustused kokku 3469,92 eurot, kui lisada sinna veel käibemaks 693,98 eurot, saaks töövõtja esitada arve kogusummas 4163,9 eurot. Tegelikkuses läheb aga sama töötaja oma maksudest järgi jäänud 2000eurose palgaga poodi ja kui ta kulutab selle ära, maksab ta riigile lisaks veel 333–500 eurot käibemaksu (kaupadelt ja teenustelt) ning aktsiisimakse (kütus, tubakas, alkohol). Nii suur on meil hetkel riik.

Et inimesed saaksid paremini aru valimislubaduste ja riigiteenuste tegelikust hinnast, tuleks hakata töötajate pangaarvele kandma nende täispalka koos maksudega. Kui inimene ise tasub oma palgasummast kõik vajalikud maksud, mõistab ta, mida tähendab tema jaoks see, kui tõstetakse näiteks sotsiaalmaksu. Ka oskab ta hinnata, kas riik küsib pakutavate teenuste eest inimese maksukoormuse kaudu õiglast hinda või ostaks ta oma raha eest ise pigem teistsugust tervishoiuteenust.

Vähe raha kätte

Praeguses riigimajanduses jääb inimestele proportsionaalselt sedavõrd vähe raha kätte, et riigile ja riigiametnikele jääb järjest suurem roll. Pikas riigiteenuste järjekorras saavad aga kõik ühesugust kehva ja hiljaks jäänud teenust. Toetuste jagamine peaks arvestama tegelikke abivajajaid. Kõigile ühe puuga jagamine on kulukas ja ebavajalik ning pärineb infotehnoloogia-eelsest ajastust.

Minu nägemuses on edukas Eestis inimestel suurem otsustusvabadus oma raha kasutamise üle. Inimestel jääb igakuiselt kätte rohkem enda teenitud raha ning läbi selle suureneb vabadus valida, millist teenust ja kellelt osta. See parandab isiklikku heaolu ja teenuste kvaliteeti, sest aitab kaasa dialoogi tekkele inimese ja teenusepakkuja vahel, mis pikas plaanis viib parima võimaliku koostoimimiseni. Mitmete uuringute (nt Ryan McMaken, 2015, Mises Institute) andmetel on isiklik heaolu parim nendes riikides, näiteks Šveitsis ja USAs, kus maksud moodustavad palgast umbes 25–30%. Võtame selle siis sihiks.

Hetkel kuum