Nädala tegijaks pürgijad põrusid

Et Šveits on mures frangi kursi pärast, on juba vana teadmine, samuti on juba üldiselt aktsepteeritud fakt, et klassikaline interventsioon ei anna pikemaajalist tulemust. Seda on omal nahal kogenud nii SNB kui Jaapani keskpank. Viimase kahe nädala jooksul on SNB proovinud uut relva - verbaalset interventsiooni.

Ülemöödunud nädalal teatas SNB asepresident ühtäkki, et kaalumisel on frangi kursi ajutine sidumine euroga. Samal päeval paar tundi hiljem tõttas SNB ametlikult teatama, et nad ei kommenteeri „sellist spekulatsiooni“. Veel veidi hiljem ilmus turgudele jutt, et ajutiseks EURCHF kursiks saab 1,1000.

Suhtekorralduslik trikk oli üsna läbinähtav, kuid viis frangi kursi langusse. Esimese nädalaga odavnes frank keskmiselt 1,64 %, lõppeval nädalal veel 0,78 %. Tendents on aga sinnapoole, et ühel hetkel, võib-olla juba kohe nüüd, saabub status quo – keegi ei julge franki osta, kuid keegi ei kipu seda ka ära müüma.

Nüüd ongi põnev jälgida, kui kaua saab kesta ühe abstraktsevõitu jutu mõju. Kui muidugi eeldada, et tegusid tõesti ei järgne. Igatahes on frank praegu ilmselt kõige ebamäärasem valuuta, millest on asjaolude selgumiseni targem näpud eemal hoida.

Merkeli-Sarkozy’ kohtumine andis turule vaid segaseid signaale. Esmapilgul tehti pressikonverentsil just nagu kategoorilisi avaldusi, kui aga räägitut veidigi analüüsima ja selle üle järele mõtlema hakata, ilmneb et tegelikult jäid otsad endiselt lahti.

Et eurovõlakirju ei tule, selle tegid erinevad Saksamaa poliitikud avalikkusele üsna sõnakalt selgeks juba tippkohtumise eel ja ajal. Kõik muud teemad - peale eurovõlakirjade ja liikumise euroala ühtse rahandusliku juhtimise poole - jätavad aga turge üsna külmaks.

Merkel ja Sarkozy pakkusid lähiaja meetmetena välja, et 1) kõik euroala riigid kirjutavad hiljemalt 2012. aastal defitsiidipiirangute teema oma põhiseadustesse ja 2) ettevalmistamisele tuleb euroala ühtne finantstehingute maks.

Kui esimene on ilmselt teostatav (eeldusel muidugi, et ülejäänud riigid sellega üleüldse nõustuvad), siis finantstehingute maks on väga segane teema, seda enam et Sarkozy pakkus selle välja vaid idee tasandil – et alles tuleb hakata välja mõtlema, mis maks see selline on ja kuidas see ikka käima hakkab.

Mitmed vaatlejad on juhtinud tähelepanu kas või sellisele pisiasjale, et tõenäoliselt saab seda sorti maks anda tulemust vaid siis, kui see kehtestatakse globaalselt. Sest erasektori finantstehingute kodumaa on tegelikult üsna suhteline ja kui maks kehtib vaid 17 riigis, hakkavad suuremad finantstehingud lihtsalt toimuma mujal.

Euro ise püsis ka lõppenud nädalal suhteliselt hästi (nõrgenes küll 0,18 %) ja paljud analüütikud on seda meelt, et EUR/USD liigub jätkuvalt pigem üles.

Muidugi on hea küsimus, miks turg jätkuvalt ignoreerib asjaolu, et euro kurss on põhjendamatult kõrge. Samas tuleb aga tähele panna, et iga kord, kui euro satub langusse, ilmuvad turule n-ö tugiostjad. Mitmel korral on nad pärinenud Hiinast, viimati Lähis-Idast.

Euro jätkuvalt kõrgest hinnast saavad olla huvitatud muu maailma riigid, mis sõltuvad ekspordist Euroopasse või mille huvides on, et Euroopa majandus tervikuna ei kosuks. Euroopa Keskpank (ECB) mängib kalli euro mängu paraku kaasa, et rahuldada omakorda Saksamaa huvisid.

Terasemad vaatlejad on siiski juba näpuga järge ajamas ECB bilansis ja rahavoogudes, nii palju, kui need on kättesaadavad. Nimelt on liikvel kahtlus, et riikide võlakirjade ostmise taustal asub ka ECB varem või hiljem katteta raha trükkima. Kui ilmneb, et see nii ka toimub, satub euro muidugi tugeva löögi alla.

Uuel nädalal tasub aga muude majandusuudiste taustal hoida silm peal 25.-27. augustini USA-s Kansases toimuval Jackson Hole’i sümpoosiumil, kus on koos maailma rahanduse eliit ja muu hulgas esineb laupäeval kõnega ka ECB president Jean-Claude Trichet. Segastel aegadel võib iga kõrgetasemelisel foorumil poetatud sõnakene põhjustada turul suuremaid jõnkse.