Turg tahab eurot uskuda ja osta
Valuutaturu käitumine näitab jätkuvalt, et turg tahab väga uskuda euro püsimisse kindla ja tugevana ka olukorras, kus euroala tulevik selle praegusel kujul on juba enam kui kahtlane. Võib tunduda naiivne ja isegi jabur, aga nii see tegelikult on.
Möödunud nädalal liikus euro dollari suhtes kindlas vahemikus, ilma et oleks moodustunud mingitki trendi, kuid pidevalt saime kindlaid vihjeid sellele, et euro kipub pigem tugevnema ja turg ootab pikisilmi uudiseid selle kohta, et võlakriisi osas on mingeidki lahendusi tulemas. Ja muidugi on euro ikka veel põhjendamatult kallis, ükskõik, mida poliitikud või keskpankurid ka ei väidaks.
Paljud sõltumatud valuutaturu analüütikud ennustavad jätkuvalt EURUSD liikumist 1,3000 suunas ja sealt allapoole. Paraku ei saa turu lootusi ja ootusi hinnata selle järgi, mida räägivad analüütikud, vaid ikka selle järgi, kuidas kujunevad hinnad kauplemise käigus. Ja hinnad kõnelevad hetkel seda keelt, et turg ootab võimalusi eurot pigem osta. Mis võib muidugi muutuda kohe, kui Euroopa püüdlused ametlikult läbi kukuvad.
Tuleb ka silmas pidada, et kriisiolukordades esineb keskmisest rohkem turgudega manipuleerimisi erinevate kuulujuttude laialipaiskamise abil. Ilmekaid näiteid pakkus ridamisi ka lõppenud nädal.
Teisipäeval avaldas Guardian artikli, et Saksamaa ja Prantsusmaa on kokku leppinud EFSF-i mahu suurendamises 2 triljoni euroni. Kolmapäeval levis turgudel jutt, et Šveitsi keskpank seab EURHF miinimumtasemeks 1.25 senise 1.20 asemel. Hollandi ajaleht Het Fincieele Dagblad aga avaldas info EFSF-i mahu tõstmisest nüüd juba 1,45 triljoni euroni. Neljapäeval lekitati eurokoridoridest ajakirjandusse läheneva Euroopa Liidu tippkohtumise ühiskommünikee mustand.
Kõik need „uudised“ põhjustasid lühiajaliselt olulisi hinnajõnkse ja valdavalt olid suunatud euro hinna korrigeerimisele ülespoole olukorras, kus see muidu oleks võibolla tahtnud langeda. Ja kuigi poliitikud armastavad süüdistada turgudega manipuleerimises eeskätt spekulante, tegelevad sellega vähemalt praegu pigem valitsused ja keskpangad ise. Kusjuures sageli paistavad ühe või teise kuulujutu tagant otseselt Saksamaa juhtide kõrvad.
Loodetavasti annavad juba lähipäevad täpsemaid vastuseid, mis saab Euroopa võlakriisist edasi. Ma ei ole päris kindel, kas täna (s.o pühapäeval) ja kolmapäeval toimuvad Euroopa Ülemkogu kohtumised suudavad panna kõigile i-dele täpid peale, aga selgemat suunanäitamist tahaks neilt siiski oodata.
Et euro päästmiseks tehakse kõik, mis vähegi võimalik, on üsna kindel. Küsimus on ainult, millisel kujul see sünnib, kas toimub olulisi muutusi mängureeglites ja mängijate ringis. Sellest sõltub siis omakorda, millisele hinnatasemele võiks euro edaspidi pikemalt jääda.
Paljud vaatlejad on veendunud, et euroala riikide arv lähiajal väheneb. Pole aga ju enam sugugi kindel, kummast otsast see toimub.
Kui lahkub Kreeka ja veel mõni ebaõnnestuja, on tõenäoline, et esimese ehmatusena euro küll kukub, seejärel aga tõuseb jälle kiiresti - euroala tulevik on ju kahtlemata palju helgem ilma Kreekata. Kui aga esimesena väljub mõni tugev riik, näiteks Soome, on ka eurol vähe tõusulootusi.
Tavakaupleja jaoks on aga üldise infosõja ja turupaanika olukorras tegelikult vaid kaks valikut. Esiteks hoida end võimalikult hästi kursis üldise uudisvooga, et jõuda kuuldustele ja uudistele kiirelt reageerida. Teiseks – ignoreerida suurt pilti täielikult ja kaubelda rahulikult madalamatel kaartidel, lähtudes pelgalt indikaatoritest ja usaldades oma kauplemissüsteemi.