Ärielu õppetunnid: kuidas me endast räägime

Tunnistan, et ei tunne eriti lätlaste filmiloomingut. Lapsepõlvest mäletan mällusööbiva tunnusmeloodia tõttu mammutseriaali “Pikk tee düünides”. Ja mõne aasta eest nägin ETVst lätlaste naivistlikku Riia kaitsmise filmi, meie “Nimed marmortahvlil” paralleelteost. Ei jätnud erilist muljet. Mine võta kinni, kas nad vaatasid meie “Marmortahvlit” sama pilguga? Kuid lätlase jutu järel oli kuidagi kehv tunne. Sellest loost saab tuua minu arvates paikapidava paralleeli ettevõttega: kuidas töötajad oma firmast räägivad. Viisist, kuidas seda tehakse, võib välja lugeda nii mõndagi. On muidugi veel lihtsamaid võtteid. Delfi ülesehitaja Ville Jehe ütles kord toredasti, et ettevõttega tutvudes mine käi esmalt ära WCs, kuna see räägib palju firma kultuurist. Ma ei tea, kus on Läti riigis see WC, mille järgi saaks hinnata nende kui organisatsiooni kultuuri, aga Ville teooria järgi ei tohiks sealt midagi ilusat vastu vaadata. Märkan üha, kui olulist rolli tulemuste saavutamisel mängib inimeste hoiak, see fiiling, millega ülesande kallale asutakse. Ja muidugi ka see, kuidas siht enesele ja kogu organisatsioonile arusaadavaks tehakse. Organisatsioonisisene kommunikeerimine jääb pahatihti üldse ära või tehakse seda poolikult, viimasel hetkel. Tuttav suhtekorraldaja rääkis, kuidas nad suhtekorralduse aastaauhindasid valides otsivad osalema ettevõtete sisekommunikatsiooni case’e, kuid ikka ja jälle osalevad ühed ja samad ettevõtted, üks energiafirma ja suurpank. Ma ei arva, et teistel suurtel ettevõtetel on kama, mida oma inimesed neist räägivad. Ja vaevalt on kõigides ettevõtetes sisekommunikatsioon lükatud sekretäri kitsatele õlgadele. Tõde on pigem see, et sisekommunikatsioon nõuab pahatihti välisest mitu korda suuremat panustamist ilma otsest kasu toomata. Ja seda panustamist ei tihka me efektiivsuse otsimise ajastul sageli lubada.

Loomulikult on igas organisatsioonis virisejaid.Mõned ettevõtted taluvad nende olemasolu, teised vabanevad säärastest esimesel võimalusel. Minu kogemus ütleb, et sageli ei taheta vahet teha, kas inimene teeb organisatsiooni aadressil asjalikku kriitikat või vigiseb niisama. Ja nõnda ei visata pesuveega välja mitte ainult last, vaid ka lapsel vannis kaasas olnud lelud. Vanameister Mati Talvik võrdles äsjases juubeliintervjuus tänast ajakirjanikutööd tehasetööga, kus loomingulisusel pole enam tähtsust, vaid palga väljateenimiseks peab karbi nööpe valmis treima. Vaevalt vanameister niisama paugutab, tema sõnumis peaks olema ajakirjandusjuhtidele mõtlemisainet küllaga. Sattusin ükspäev lugema Eesti ühe suurema ekspordiettevõtte Wolf Groupi kodulehte. Tublid mehed veavad üle maailma laiali ehitussegusid ja muid materjale. Mind ei hämmastanud mitte nende äri mastaapsus, vaid loovus, millega nad on oma firmale lähenenud. Nad esitavad oma ettevõttest originaalse ja köitva loo, mis loob erede ettekujutuse selle firma - hundikarja, nagu nad end nimetasid - toimivast kultuurist. Oleks võinud ju läheneda lihtsalt, laduda ritta oma tooted, visiooni ja missiooni ja meiliaadressi. Aga ei, nad on toonud pealtnäha igavasse liinitöösse loomingu. Huvitav, mida oleks üks hundikarja liige selle lätlase asemel rääkinud?