Kaido Loor: milleks koorida ettevõtjat maksudega?

Kui juhatuse liige maksab makse priiskavalt, tekib aktsionäril küsimus, kelle huvides juhatuse liige tegutseb: riigi või aktsionäri? Lisaks riigile rõõmustavad priiskava maksukäitumise pärast konkurendid ja äriühing kaotab oma konkurentsivõimes. See kontekst annab meile selge juhise, et maksude planeerimine ei ole taunimisväärne tegevus, pigem vastupidi. Seda kordab ka kohtupraktika, mis lubab seaduse piires valida madalama või puuduva maksukoormusega tehingute struktuuri.

Teenuste osutamises oma äriühingu kaudu pole midagi taunimisväärset, sest üldjuhul tegemist on ettevõtlusega. Meie praktika näitab, et teenuse osutamine äriühingu kaudu ei ole laialt levinud ja nendel piiratud juhtudel, millega oleme kokku puutunud, on see juhtorgani liikme tegevusega seotult. Kuna juhtorgani liige pole töötaja ega saa alluda äriühingule (mida ta ise esindab ja juhib), siis on loogiline asuda seisukohale, et juhtorgani liikme tegevus on ettevõtlus.

Ettevõtluse tulu ei peaks sotsiaalmaksuga koormama. Dividendide maksustamine sotsiaalmaksuga tekitab ka küsimuse, miks on eraisikust aktsionäri maksukoormus kõrgem juriidilisest isikust aktsionäriga võrreldes. Ja kuidas seletada Eesti eraisikust aktsionärile seda, et nt Läti eraisik, kes tegutseb Läti äriühingu ja selle Eesti tütre kaudu, peab Eestis vähem sotsiaalmaksu maksma, st lätlase investeeringu tootlus on kõrgem.

Meie tänased probleemid maksuõiguses on mujal. Ühemehe-OÜ kaudu teenuse osutamine pole nii levinud, et dividendi täiendava maksustamisega riik midagi märkimisväärset saavutaks. Pigem peaksime tegelema käibemaksupettustega, mis viivad käibemaksulaekumistest välja mitmeid, kui mitte kümneid protsente.

Tänane käibemaksusüsteem sisuliselt sponsoreerib organiseeritud kuritegevust, mis petab riigilt käibemaksu välja. Lisaks paneb maksumaksjat nördima see, et riik püüab kaotatud käibemaksu sisse nõuda heausksetelt ostjatelt, ja kuna probleem asub kuskil massiivse ja kolossaalse vahepeal, siis kohtud sellega ka nõustuvad. Ka peaksime pigem tegelema Eesti äriühingu tulumaksu propageerimisega Euroopas, et sellest saaks uus Euroopa-ülene äriühingu tulumaksusüsteem. Dividendide sotsiaalmaksustamise kontekstis peaksime ka kaaluma, kas tulumaksumäär ja sotsiaalmaksude määrad peaksid olema paremas tasakaalus.

Tegelikult peaksime ühiskonnana endalt küsima: mida me ettevõtjatelt soovime. Koorida neilt maksuraha või töökohtade loomist? Ma usun, et töökohtade loomine on primaarne, kõik muu, isegi maksutulu (!), järgneb sellele. Kuna töökohtade loomise anne, oskus ja tahtmine on vaid vähestel, kuid aitab paljusid nii era- kui avalikust sektorist, siis pigem peaksime endalt küsima: kas oleks mõistlik vabastada ettevõtjad igasugustest maksudest ja kergendada neile kehtivaid regulatsioone?

Selline samm võiks tõesti arendada ettevõtluskultuuri ja -mitmekesisuse uuele tasemele. Mulle meeldiks Eesti, mis kihaks ettevõtlusest, kus inimestel on võimalik valida paljude (omavahel mh palgaga konkureerivate) tööandjate vahel. Võib-olla oleks hoopis suurem kasu sellest, et lähiriikide ettevõtjad Eestis kehtiva maksuvabastuse tõttu oma töökohad Eestisse koliks, kui mõne dividendi maksustamisest paari sotsiaalmaksuga?

Lisaks tekiks erinevate regulatsioonide vähendamisest positiivne lumepalliefekt: vähem regulatsioone vajab vähem ametnikke, kes regulatsioonide täitmist kontrollivad ja ametnikke, kes esimesi ametnikke juhivad, ja vähem ametnikke vajab vähem kinnisvara, mis nõuab omakorda vähem kulusid ja juhtimist.

Selles valguses ei ole mõistlik karistada ettevõtjaid täiendavate maksudega, vaid pigem kulutada energia rohkem kasu andvate küsimuste leidmisele ja lahendamisele.