Jürgen Ligi väiklane kius

Rahandusminister Jürgen Ligi kius autode kasutamise maksustamise plaani uuesti lauale lajatamisega seab ühelt poolt kahtluse alla pideva enesekiitmisega aksioomiks muudetud riigirahanduse korrasoleku, teisalt aga reedab karjuvat ideede puudust nii rahandusministeeriumis kui ka Reformierakonnas.

Autode maksustamise ümber toimuv on üks osa laiemast protsessist, mille nimi on Reformierakonna allakäik. Reformipartei ise näib olevat otsustanud, et see peab olema võimalikult pikk ja võimalikult piinarikas nii laiemale avalikkusele kui ka oravatele endale. Selle asemel, et tunnistada autode maksustamise plaani metsaminekut ja ebaõnnestunud rehkendus prügikasti visata (või vähemasti sahtli tagumisse nurka peita, kui ära visata on kahju), esitas rahandusminister väheste muudatuste, ent olulise värskenduseta eelnõud uuesti.

Ettevõtja poolelt vaadates on olukord lihtsalt totter. Ligil on vaja oma rehkendus tasakaalu ajada, aga ettevõtja ainus roll siin ilmas pole ometi riigieelarve täitmine.  Mõistlik oleks kaaluda selle 24 miljoni eurose augu täitmist mõne kokkutõmbamisega avalikus sektoris, ent ei seda ega ühtki teist ettepanekut pole Ligi üldse arutamise väärilisekski pidanud.

Kergesti jääb mulje, et asendamatuse sündroom on jõudnud kõiketeadmise sellesse ohtlikku staadiumi, kus viimnegi side reaalsusega on katkenud. Jürgen Ligi on oma tegelikult edukat ja üldiselt mõistlike otsustega tähistatud rahandusministri teekonda lõpetamas väiklase tülinorijana, kes hakkab viimaks närvidele käima partei madalast reitingust meeleheitele aetud erakonnakaaslastegi.

Autor: Vilja Kiisler, Vilja Kiisler