Hinnad tõusevad vähe

1. Elektrienergia kallinemine aasta alguses hoiab eluasemekulude aastakasvu kõrgena ja on kõige olulisem tegur, mis aastasesse hinnatõusu hoogu annab. Samas, kui jätta elektrienergia kõrvale, on eluasemekulud püsinud enam-vähem paigal. Muidugi oleneb omavalitsusest ja tarbija täpsemast ostukorvist. Jaanuarist kaob elektrienergia mõju aastasest hinnatõusu arvestusest.

2. Tasuta ühistransport Tallinnas on üks olulisemaid transpordi hinnalanguse põhjustest. Ka selle mõju kaob uue aasta algusega. Jääb aga kütuste hinnamõju. Viimane on tavapäraselt heitlik, kuid vähemalt lähikuudel pole järsku hinnatõusu oodata. Muidugi võivad poliitilised protsessid naftariikides asjad kähku ja oluliselt teistsuguseks pöörata. Aga selliseid muudatusi – šokke – prognoosidesse üldjuhul sisse ei kirjutata, välja arvatud juhul kui eesmärgiks ei ole just nende mõjude hindamine.

3. Tasuta kõrgharidus hoiab mõneks ajaks hariduse hinnakasvu aastases võrdluses negatiivsena. See mõju kaob alles järgmisest septembrist.

4. Maailma ja eriti Euroopa nõrk majanduskonjunktuur hoiab välised hinnasurved Eestis tagasihoidlikena ja see tähendab, et suurema osa tööstus- ja tarbekaupade hinnatõus jääb tagasihoidlikuks, see puudutab ka toidukaupu. Viimaste puhul tuleb muidugi alati vaadata seda, mida uus hooaeg toob ja kuidas saagid kujunevad.

(a) alkoholi- ja tubakaaktsiisist,

(b) omavalitsuste võimalikust soovist valimiste järel mõningaid tariife tõsta,

(c) kasvavast palgast, sest mida suuremad on tulud, seda enam kulutatakse. Viimasest saavad aru ka kaupmehed ning püüavad võimalusel hindu tõsta.

Tõkkeks on konkurents, mis nii mõneski valdkonnas on väga valus, teisal võib üksnes loota, et ahnus liialt suureks ei lähe.

Selle aasta keskmine hinnatõus kujuneb tõenäoliselt 2,8%seks. Detsember võib olla novembri moodi (1,5% aastaga), kuid võib ka pisut suuremat hinnatõusu pakkuda, kõik sõltub sellest, kuidas kaupmehed konkurentsi tajuvad. Järgmise aasta osas on võimalusi palju. Kui majandusolud maailmas ei parane, siis ei saa välistada, et ka Eestis vajub hinnakasv järjest väiksemaks ja me näeme kasvunumbreid, mis algavad 0,-ga. Kerge majandusolude paranemine Euroopas ja maailmas pakub Eestile 2%-se hinnatõusu võimaluse, kuid see eeldab konkurentsiseisu teravana püsimist ja tarbijate hinnakontrolli püsimist ka mõnevõrra suurema tarbimise juures. Muidugi on selleks ka vaja, et põllumajanduses on saagid normaalsed ja head ning et nafta hind ei hakka kiirelt tõusma.

Ja lõpuks ei saa välistada ka 3% või isegi 4%-st hinnatõusu või isegi enamat (eelkõige aastases võrdluses), kuid see eeldaks juba mitmeid ebasoodsaid protsesse maailmas ja ka Eestis.