Ettevõtlusõpe peab lõppema firma loomisega

Olen õppinud kõrgkoolis ettevõtlust viis aastat ning kohtunud õpingute ajal hulga aktiivsete ja avatud kaasüliõpilastega. Samas ei suuda ma meenutada ühtki kursusekaaslast, kes on eduka või kasvava ettevõtte omanik. Võimalik, et see on halb kokkusattumus.

Kuid siit tekib küsimus, miks meile üldse selline haridus, kui meie tegelik kutsumus on ettevõtlus. Mis mõtet on ettevõtlikul noorel kolm kuni viis aastat kõrgkoolis ainult kuivi fakte tuupida? Kas meil on vaja ettevõtlusega seotud teadmisi omavaid raamatupidajaid, ehitusmehi, klienditeenindajaid jt., mis pigem paistab ressursi raiskamisena. Lõpptulemuseks on nurisev noor, kel pole sobiva palgaga tööd – see ollakse temalt juba eos ära võetud.

Ettevõtluse eriala õppekava kõrgkoolis tuleb muuta või luua täiesti eraldi ettevõtluskool, mille peamiseks eesmärgiks on üliõpilasel/õpilasel kohustus luua tegutsev ettevõte. Sisseastumine kõrgkooli ettevõtluseriala õppima või ettevõtluskooli on seotud olemasoleva äriidee või kooli/riigi tellitud prioriteetsemate valdkondadega. Teoorialoengute kõrval peab olema mentorprogramm, kus osalevad Eesti edukad ja tuntud ettevõtjad või ettevõtluskogemusega oma ala spetsialistid.

Kogu õppeprotsess on ülesehituselt ühele-kahele ettevõttele suunatud (alates äriplaanist kuni reaalse toote või teenuse turule viimiseni). Ettevõtete loomist toetab kõrgkool/ettevõtluskool (kusjuures koolil on näiteks ettevõtte osakute või aktsiate omamise võimalus), EAS või mõni muu programm.

Vahe tänase ettevõtluse õppesuunaga on see, et teooriale lisaks praktiseeritakse teadmisi reaalse ettevõtte kujul. Diplomi/tunnistuse kättesaamise kriteeriumiks ei ole traditsiooniline uurimuslik lõputöö, vaid hoopis loodud ettevõtte visiooni või arendusplaani kaitsmine. Kui aga ettevõte ei toimi või ei käivitu nii nagu algselt planeeritud, saab üliõpilane/õppur piisavalt hea kogemustepagasi edasiseks tegutsemiseks ettevõtlusmaastikul.

Teooria osal pole tänases ettevõtlusega seotud õppekavas suurt häda midagi, aga miks me raiskame ettevõtlust õppivate noorte aega, kes tegelikult ei taha ikkagi oma ettevõtet luua või ettevõtlusega tegelda. Pole põhjust kolm või kolm + kaks aastat teooriat ja kuivi fakte tuupida, kui alles selle järel hakatakse ettevõtte loomist kaaluma - kui üldse hakatakse. Selleks ajaks on tõenäoliselt õppuri elus toimunud suured muudatused ka oma iseseisva elu alustamise osas (pere loomine ning kodu soetamine), mistõttu tekib noorel riskikartus ning temast pole enam suurt asja.

Üsna levinud on olukord, kus pärast õpinguid on noort kummitamas rahanappus ning vastu võetakse esimene ettejuhtuv (palga-)tööots. Peaasi, et saaks laenud makstud ja pere toidetud. Tihti võetakse ette ka teekond välismaale. Aga see ei tohiks nii olla. Noorel peab olema ettevõtlusväljund juba vastavasse kooli astudes või hiljemalt õppeperioodi ajal tekkima. Keegi või miski peab neid „nakatama“. Vastasel juhul on see ettevõtlusnoore raiskamine.