Juhan Lang • 16 detsember 2015

Kogu tõde Tallinna börsist ehk kuidas oma rikkus 45kordistada

Tallinna Kaubamaja aktsia ajalooline tootlus on maailma mõisteski suurepärane.  Foto: Andras Kralla

Äripäev koostas koostöös Tallinna börsiga põhjaliku ülevaate, millised tänini kodubörsil noteeritud ettevõtetest on olnud investori jaoks tulusaimad ja viletsaimad investeeringud.

Lisaks avaldame ajaproovile hästi vastu pannud investeerimisviisi, mis on vähemalt seni muutnud pikaajaliselt koduväljakul raha kaotamise üsna keeruliseks.

Ent kuidas siis ikkagi saanuks oma rikkuse 45kordistada? Selleks tulnuks teil lihtsalt paigutada oma varanatuke 1996. aasta börsiletuleku ajal Tallinna Kaubamaja aktsiasse, mis on tänini Tallinna börsil noteeritud ettevõtetest konkurentsitult parima esitluse teinud väärtpaber. Nuriseda ei tule ka Merko Ehituse IPO järel ettevõttesse investeerinutel - tänaseks oleks nad oma algsumma enam kui 19kordistanud.

Kui paljud meist aga omal ajal Tallinna Kaubamaja või Merko aktsiale pihta said ja kogu oma investorikarjääri ühe aktsia hoidmisele pühendasid? Vaevalt, et liiga paljud. Juhuslikult alates ettevõtte börsiletulekust ehk aktsiate esmasest avalikust pakkumisest (IPO – Initial Public Offering) praeguseni kodubörsil olevatesse firmadesse investeeritud 1000 eurot on osta ja hoia strateegia järgijale end ära tasunud vaid vähem kui pooltel juhtudel.

Täpselt sama hästi oleksite võinud suure osa või pea kogu oma kapitali kaotada. Pilt muutub seda koledamaks, kui korrigeerime tootluse inflatsiooniga – mõnel juhul saaks õnnetu valiku teinud investor omaaegse mitme kuu palga eest täna parimal juhul vaid paar toosi tikke soetada. Kui sedagi.

Jah, praeguse nimega Tallinna Kaubamaja Gruppi 1996. aastal investeeritud 1000 eurost oleks tänaseks saanud küll 45 263 eurot ning raha ostujõud on hoolimata inflatsioonist mitmekordistunud, kuid näiteks 2007. aasta IPO järel kinnisvarakontserni Arco Vara paigutatud 1000 eurost oleks praeguseks järel vaid 24 eurot.

Selgitavad märkused:

Esmase 1000 euro suuruse investeeringu eest saadav aktsiate arv on arvutatud IPO hinna põhjal. Ettevõtete puhul, mille IPO hinda ei õnnestunud leida, võeti alghinnaks esimese kauplemispäeva sulgemishind (näiteks 1990. aastate lõpus noteeritud Tallinna Kaubamaja, Silvano Fashion Group ehk endine Klementi ja PTA Grupp jt).

Arvutuste tegemisel on arvesse võetud ettevõtete korporatiivseid sündmusi, sealhulgas dividende, aktsiakapitali vähendamisest tulenevaid väljamakseid, fondiemissioonist tulenevaid aktsiate arvu suurendamisi, aktsiate tühistamisi jmt.

Allikas: Nasdaq Tallinn

Tallinna börsi halvimad investeeringud

Tõenäoliselt ei ole tänini midagi ilusat oma investeeringu kohta öelda ka neil, kes otsustasid IPO ajal soetada endale Baltika, Ekspressi, Nordeconi, Silvano FG, Skano või Tallinki aktsiaid ja pole vahepeal aktsiaid juurde ostnud ega ära müünud. Kõik nimetatud aktsiad on alates esmaemissioonist tänini sügavas miinuses. Veidi raha kaotanud on ka PRFoodsi osanikud ja ega Olympicu ja Pro Kapitali aktsionäridki suurejoonelise tootlusega kelkida saa, vaid pigem on neisse paigutatud rahanatuke tänaseks oma ostujõudu kaotanud.

Lisaks Tallinna Kaubamaja ja Merko aktsionäridele on põhjust endale rusikaga vastu rinda taguda ehk vaid veel Tallinna Vee ja Harju Elektri aktsionäridel, kes on samuti tänaseks oma investeeritud summa mitmekordselt tagasi teeninud.

Silmas tuleks pidada sedagi, et iga tehingu puhul on arvestatud ka teenustasu (kõigilt tehingutelt v.a esmainvesteeringu tegemine arvestasime teenustasu 3,2 eurot tehingu kohta - toim), ehkki mitte haldustasu, ning arvutused on tehtud eeldusel, et lisaks algsele 1000 euro suurusele rahapaigutusele on reinvesteeritud ka kõik ettevõtte dividendid ja muud väljamaksed.

Tallinna börsil pole olnud palju superaktsiaid Tõnn Talpsepp, väikeinvestor ja Tallinna Tehnikaülikooli vanemteadur

Pikas perspektiivis väga tulusaid investeeringuid on olnud Tallinna börsil väga vähe. Vaadates puhtalt tootlusnumbreid, siis tundub Tallinna Kaubamaja olevat üks parimaid investeeringuid turul kogu ligi 20aastase perioodi jooksul. Nii aastane keskmine tootlus (22%) kui ka iga-aastase investeeringu puhul leitav rahaga kaalutud keskmine tootlus on pikas perspektiivis väga head näitajad. Tuleb muidugi arvestada, et alati leidub ka parimat ajaloolist tootlust näitavate aktsiate puhul perioode, mil nende väärtus on üle- või alahinnatud. Lisaks Kaubamajale võib välja tuua veel Tallinna Vee, Harju Elektri ja Merko Ehituse, mille kõigi puhul on tootlused jäänud ligi 10% juurde aastas. Kõik nimetatud ettevõtted on pigem Eesti kontekstis suured ja stabiilsed ettevõtted, kuigi kui Tallinna Vesi välja arvata, siis pigem on nimetatute näol tegemist majandustsüklist mõjutatud ettevõtetega. Vaadeldud perspektiivis 10% ligidane või seda ületav aastatootlus näitab, et ka tegemist on antud perioodil olnud keskmisest paremate aktsiatega ka maailma mastaabis.

Viimase aja pigem positiivne aktsia liikumine teeb pildi paremaks ka nt selliste aktsiate nagu Olympic ja Tallink puhul. Kui Olympicu aktsiat IPOst ostnud võiks kõiki väljamakseid arvestades hetkel olla napilt plussis, siis iga-aastaselt teatud summat investeerides ning arvestades peale finantskriisi toimunud positiivset aktsiahinna liikumist ning iga-aastaselt investeerides pidevalt suurenevat summat, oleks rahaga kaalutult Olympicu keskmine aastatootlus samuti ligi 9%.

Kuigi maailma mastaabis on Eesti ettevõtted pigem väikeettevõtted, siis on üheks küljest üllatav, et meil ei ole tekkinud ühtegi pikas perspektiivis selgelt väga kõrge tootlusega aktsiat, kuid teisest küljest on osa väga häid ettevõtteid ka börsilt välja ostetud. Näiteks Hansapanga aktsia näitas börsil olles ligi 40% suurust keskmist aastatootlust ning isegi kui Hansapanga ülevõtu puhul Swedbanki poolt oleks sama summa eest ostetud Swedbanki aktsiaid (mis antud hetkest on keskmiselt aastas umbes 3% tõusnud), siis varasema tootlusega kombineerides oleks Hansapank ikkagi olnud üks kõrgeima tootlusega aktsiatest kohalikul börsil, kuigi alates väljaostust on Tallinna börsil olnud kindlasti parema tootlusega aktsiaid kui Swedbank.

Väikeinvestorile võiks anda üldise soovituse, et vähemalt ajalooliselt pole Tallinna börsil olnud väga palju võimalik pikaajalisel investoril kavaldada ehk pole väga olnud nii-öelda superaktsiaid, mille puhul selgelt kõrgema riski võtmine oleks ka selgelt kõrgema tootluse toonud või siis paljude tehingute tegemine kasulik olnud. Seega oleks vähemalt ajaloolise info põhjal üsna mõistlik investeerimisstrateegia portfelli vähemalt teatud määral hajutada ning omada portfellis Eesti mõistes ka suuremaid ja stabiilsemaid aktsiaid. Kindlasti tekib ka edaspidi situatsioone ja perioode, kus nimetatud soovitus ei pruugi kehtida ning võib esineda ka üksikuid muud tüüpi võimalusi.

Hajutamine tasus ära

Kui ettevõtete ajaloolist tootlust arvestades on Tallinna börsil korraliku portfelli loomine olnud paras kunst, siis kõige paremini on läinud nendel investoritel, kes lähtusid oma portfelli koostades kuldsest põhimõttest mitte laduda kõiki mune ühte korvi.

Investor, kes paigutas ettevõtte IPO järel 1000 eurot kõigisse tänini kodubörsil noteeritud ettevõtetesse, on oma 14 000 euro suuruse alginvesteeringu praeguseks pea kuuekordistanud. See kõik on aga äärmiselt lihtsustatud lähenemine. Vaevalt leidub pikaajaliste investorite seas palju neid, kes üksnes IPO järel suure hurraaga börsile tormavad ja siis pikki aastaid kihva läinud investeeringut neavad.

Vägagi rahul võivad olla veidi paksema rahakotiga Tallinna börsi investorid, kes on lähtunud lihtsast ja end ajalooliselt hästi tõestanud põhimõttest investeeringuid ka ajas hajutada. Tegemist on laialt kasutatava taktikaga, mis aitab tuua alla aktsiate keskmist ostuhinda, muutes portfelli pikas perspektiivis järskude turukõikumiste suhtes immuunsemaks – heade perioodide tootlus kompenseerib mõõnaperioodide kaotused.

Taktika, mis töötas õlitatult

Väga hästi on läinud investoril, kes aktsiate valimisega pead murda ei soovinud ning panustas kõigisse tänini Tallinna börsil noteeritud ettevõtetesse IPO ajal 1000 eurot, reinvesteeris kõik teenitud dividendid ja muud väljamaksed ning samal ajal suurendas igal aastal oma investeeringut 1000 euro võrra.

Viimase ligi 20 aasta jooksul sedasi tegutsenud investor oleks tänaseks aktsiatesse paigutanud 185 000 eurot ning käesoleva novembri lõpu seisuga oleks see summa paisunud 565 399 eurole. Ja mis veelgi parem, nõnda talitanud investoril oleks märksa vähem põhjust nuriseda lörriläinud üksikpanuste üle. 

Alates IPOst oleks ajas hajutamise taktikat rakendanud investorid plussis ka näiteks Ekspressi, Silvano ja Tallinkiga. Samuti ei oleks vähemalt protsentuaalselt sugugi nii valus Arco Vara ja Baltika aktsiaga saadud kaotus. Ainsana eristub siin Skano, mille investorid oleks IPO järel iga-aastaselt 1000 eurot juurde investeerides praeguseks oma kaotust veelgi kasvatanud.

Nii mõnegi aktsia puhul tasunuks ajas ostude hajutamine ühekordse rahapaigutusega võrreldes aga oluliselt paremini ära.

Pilt pole siiski mustvalge

Selge see, et arvestades kõiki alates 1996. aastast Tallinna börsilt läbi käinud ettevõtteid, oleks pilt täna mõnevõrra teine – kui näiteks Hansapank, Saku Õlletehas ja mitmed teised praeguseks börsilt lahkunud ettevõtted kasvatasid osanike vara mühinal, siis teinekord katsuti investoreid ka ninapidi vedada (Tallinna Farmaatsiatehas, Hoiupank, Rakvere Lihakombinaat jt) või läks ettevõte sootuks pankrotti (EVEA Pank, XXL.EE, Viru Rand jt).

Kõigele vaatamata võib üsna kindlalt väita, et pikaajaliselt oma investeeringuid erinevate ettevõtete vahel hajutanud väikeinvestori vastu on Tallinna börs olnud küllaltki armuline. Ka ajas investeeringute hajutamine pole olnud sugugi halb mõte.

Hetkel kuum