Lollikindel rikkaks saamise valem

Suurima tänu juuni kopsaka teenistuse eest võlgneb pikki aastaid vähemalt poole oma sissetulekutest säästnud ja eri varaklassidesse investeerinud väikeinvestor tallinlastele. Just börsil noteeritud kohalikult veemonopolilt tuli talle lõviosa aastasest dividendinoosist. Kokku laekus talle Tallinna Vee 21 500 aktsia pealt dividende 19 350 eurot.

„Eesti börsifirmad maksavad dividende korra aastas ehk justkui kogu aasta tulu saad ühekorraga kätte,“ kommenteerib Roosaare rekordilist dividendisaaki. „Ma ise enda arvutustes jagan selle aasta peale laiali ja siis see enam nii suur ei olegi.“

Aastakasv 15-20%

Edukas investor ja rahalise vabaduse eestkõneleja on enda kinnitusel suutnud siiani oma varasid kasvatada 15-20% võrra aastas. Väga rahul on ta tootlusega, mis ületab 12% suurust kasvu aastas. Mõtteharjutuseks ja motivatsiooniks on ta koostanud Exceli tabeli, kus on kirjas tema varade ja sissetulekute seis alates 20. eluaastast ning prognoositav kasv 2082. aastani, sest siis loodab ta tähistada oma 100. aasta juubelit.

„Selle tabeli järgi peaks tulema 14 miljardit puhasväärtus, kui suudaks hoida 15% kasvu aastas,“ räägib Roosaare naljaga pooleks. „Aga minu jaoks on see olnud põnev teekond! Alguses oli see paarsada eurot aastas, aga iga aasta siiamaani olen suutnud seda natuke kasvatada. Investeerimises on selline tendents, et kui summad on veel väiksed, siis on seda lihtsam kasvatada ja kui summad lähevad suureks, siis seda raskemaks see töö läheb.“

Pendeldab kolme varaklassi vahel

Juba mõnda aega finantsvabadust nautiv väikeinvestor eelistab oma varade kasvatamisel jagada raha piltlikult öeldes kolme hunnikusse. Esimese osa moodustavad laias laastus intressitooted: välja antud laenud, ühisrahastus ja hoiused.

Teine ports rahast on investeeritud ettevõtlusesse. Olgu selleks siis enda ettevõte või avalikult kaubeldavad börsifirmad, mis võiks eelistatavalt ka dividende maksta. Kolmanda osa rahast suunab ta kinnisvarasse, mis võimaldab teenida passiivselt üüritulu.

„Ma ise olen nende kolme varaklassi vahel pendeldanud ja mulle meeldib sissetulnud rahasid nende kolme varaklassi vahel niimoodi jagada, kus parasjagu midagi saadaval on,“ kinnitab Roosaare. „Mul on paar kuldmünti ja kuldsõrmus ka, aga mingit start-up’i ja muud säärast ei ole.“

Sellegipoolest peab ta end iseloomult uudishimulikuks ja paindlikuks ning on enda sõnul aja jooksul raha ka imekohtadesse pannud. Küll välistab ta ilmselged püramiidiskeemid, kus ainus viis võita on see, kui enne skeemi õhku lendamist jõuab keegi teine sinu osaluse ära osta.

25aastaselt miljonäriks

Igal juhul on kasutatud lähenemine end juba korralikult ära tasunud. Regulaarselt säästes ja investeerides sai Roosaare miljon krooni kokku juba pisut enne 25. eluaastat. Tõsi, miljonäristaatust jõudis ta toona tähistada vaid paar päeva, sest turge tabas ülemaailmne finantskriis. Ei kulunud kaua, kui miljonist kroonist oli järel vaid 600 000 krooni.

„Tegelikult kui kriis tuli, siis mul valdav osa raha istus Leedu telekomis, Eesti Telekomis ja Normas, mis igasuguste suhtarvude ja dividenditootluse järgi olid väga mõistlikult hinnatud buumi tipus,“ meenutab ta. „Aga õppetund oli siis see, et ka need mõistlikult hinnatud ettevõtted kukkusid koos ülejäänud turuga ja läksid siis veel odavamaks.“

Nii kordabki ta tuntud tõetera, et turud saavad olla märksa kauem irratsionaalsed, kui investoril raha ja võimendust jätkub. Kui uus kriis peaks tulema, sunniks Roosaare end nüüd juba pikemalt käte peal istuma. Ta on koostanud Exceli tabeli, kus on teda huvitavad ettevõtted, mille aktsiaid ta börsilanguse korral ostaks. Lisaraha kavatseb ta neisse paigutada iga 20% suuruse languse järel.

Pikaajaliselt investeerides on tema hinnangul kõige olulisem vältida pankrotti minevaid ettevõtteid või firmasid, mille aktsiate hinnad kukuvad väga kõrgelt ja jäävad seejärel põhja virelema.

Kriisihirm muudab ettevaatlikuks

Seda, kas uus kriis koputab juba uksele, Roosaare ennustada ei julge. Seda enam, et ka 2008. aasta kriisi aegu polnud üleilmse kollapsi tulek üheselt selge. Pigem oli tema sõnul pidevalt tunne, justkui oleks kriis juba ära olnud. Pikk tõus börsidel ja kinnisvaraturul on ta siiski neil päevil pisut ettevaatlikumaks teinud.

„Mul üldiselt on olnud väga raske endal rahas istuda,“ nendib ta. „Ma hästi imetlen Äripäeva investor Toomast, kes suudab hoida nii, et ei ole isegi mitte võlakirjades, vaid on päris rahas. Üldjuhul minul on ikka alati olnud mingi võimendus kusagil lahti, kas siis mingi kinnisvaralaen või kuskil mujal. Võib-olla järgmine eesmärk kriisi valguses olekski see, et saada võõrast rahast lahti. Kui laene peal ei ole ja võimendust ka mitte, siis on natuke rahulikum ärevaid aegu üle istuda.“

Spekulatiivsemad positsioonid ei ületa praegu rohkem kui 10% tema portfelli mahust. Kinnisvara investeeringutes on ta eelistanud pigem odavamaid pisikesi korterid, mille nõudlusele mõjuks majanduslangus pigem kosutavalt. „Et mul on endal ka üks kinnisvaraarendus koos paari sõbraga pooleli nii, et siin hoiame pöidlad ristis, et saaks enne maha müüdud kui uksed sulguvad,“ lisab ta.

Vundamendi ladusid üksikud suurtehingud

Teisalt võib kriis anda julgele investorile suurepärase võimalusele aktsiabörsidel imelist tootlust teenida. Roosaare tõdeb, et tema praegusele passiivsele sissetulekule laduski paljuski vundamendi julgus 2009-2010. aastal suures ulatuses Balti börsile investeerida.

Kriisiaastatel tegi ta suuri panuseid Merko Ehitusele, Olympicule, Eesti Telekomile ja Normale. Teda ei heidutanud seegi, kui portfell 50% miinusesse kukkus. Vastupidi – just siis otsustas ta aktsiatesse võimendust kasutades veelgi rohkem raha juurde panna.

Ei kulunud kaua, kui Norma osteti börsilt välja ning Roosaare kasseeris korraga sisse ligi 300 000 krooni kasumit. Teine samaväärne leid oli tema jaoks SAF Tehnika – spekulatiivne telekomifirma Läti börsilt.

„Kriisi haripunktis oli neil raha peaaegu sama palju käes, kui kogu see ettevõte väärt oli, ja neil mingit laenu peal ei olnud,“ kirjeldab Roosaare. „Ühel hetkel mulle kuulus ligi 2% sellest ettevõttest. Ma sinna läksin päris jõuliselt sisse kusagil 0,5-0,6 lati tasemel ja see ligi aastaga kuuekordistus sealt. Teenisin päris palju kapitali.“

Mahuliselt peab ta enda jaoks kõige olulisemaks tehinguks siiski võrdlemisi turvalise dividendiaktsia Tallinna Vee ostmist. Ta soetas veefirma aktsiaid mitme aasta jooksul, et neid siis pikka aega oma portfellis hoida. Praegu moodustabki veefirma üksinda tema aktsiaportfellist pea poole ning sealt laekub ka valdav osa dividendidest. Ka kogu portfelli lõikes kahvatub välisfirmade osakaal koduregiooni börsifirmade kõrval.

Tootlus koduturult, adrenaliin USAst

„Kui ma oma tehinguid analüüsin, siis adrenaliini on saanud eelkõige USA börsil ja raha on eelkõige Balti börsil,“ selgitab Roosaare. „Kui sa Baltikumis investeerid kuhugi, siis sa ikkagi võistled eelkõige teiste minusugustega, võib-olla ühe-kahe fondijuhiga ja peamiselt ettevõtete suuromanikega, kes igapäevaselt ei kauple. Kui sa hakkad USA börsil kauplema või valuutaturul spekuleerima, siis sa ikkagi võistled endast jõulisemate vendade vastu.“

Ka ei nõustu ta kriitikaga, justkui ei toimuks Baltikumi börsidel mitte midagi ja puudub likviidsus ehk aktsionärid ei saa osta ega müüa. Tema hinnangul räägivad seda juttu enamasti inimesed, kes ise investeerivad paarituhande euroga.

„10 000-20 000 eurot saab läbi lasta küll nendest aktsiatest, nii olematu likviidsus ka ei ole,“ kiidab ta. „Ma olen avastanud, et tegelikult dividendidena liigub siin päris palju raha. Tallinna börsi firmad maksavad sel aastal ligi 140 miljonit eurot dividendidena välja ja igal aastal on see summa kasvanud. Tegelikult on see päris korralik raha, mis võiks kõigi eestlaste taskusse jääda.“