Krahhist viie aastaga finantsvabaduseni

2008. aasta majanduskriis oligi sütik, mis Kristjan Liivamäe edasise investori- ning haridusteekonna määras. "Mul on väga-väga hea meel, et see nii kiiresti käis ja nii valus oli. Sellepärast, et see oligi minu jaoks otsustav hetk, kui ma otsustasin minna Tallinna Tehnikaülikooli magistrantuuri õppima pangandust ja rahandust, võtta ette veel rohkem raamatuid ja hakata keskenduma ka turgude psühholoogiale. Minu jaoks oli oluline aru saada ja mõista, kuidas investor mõtleb, mida ta tunneb ja kuidas ta oma emotsioonidele tuginedes finantsotsuseid teeb," rääkis tänaseks ligi 430 000euroseks paisunud investeerimisportfelliga Liivamägi.

Teinekord võib suur õnnetus osutuda suureks õnneks: soov rahaohjad enda kätte haarata ja kiiresti finantsvabadus saavutada aina süvenes, kui ta nägi, kuidas kriisiajal inimesi massiliselt koondati ja tema sõpru päevapealt lahti lasti. "Motivatsioon olla sõltumatu ülemuste ja teiste inimeste otsustest oli selle kogemuse tõttu oluliselt suurem," rääkis viie aastaga finantsvabaduse saavutanud investor. "Kõige keerulisem küsimus minu jaoks sellel teekonnal oli, kui palju olen ma nõus enda praeguse elukvaliteedi arvel parema tuleviku nimel panustama."

Kuid Liivamäe investoriteekond polnud sugugi ette määratud. "Tulen tavalisest neljalapselisest perekonnast, elasin Mustamäe paneelmajas. Nii nagu ikka sel ajal, meie peres rahaasjadest ei räägitud. See oli tabuteema, kuna lihtsalt raha polnud, millest rääkida. Koolis ja ka ülikoolis eraisiku rahateemasid ei käsitletud. Isegi mitte kõige elementaarsemal tasemel nagu pere-eelarve koostamine ja säästmine. Õnneks on see tänapäeval tasapisi muutumas," rääkis ta.

Esimeste investeeringuteni jõudis Liivamägi 2006. aastal, pärast Benjamin Grahami "The Intelligent Investori" ja Peter Lynchi "One up on Wall Streeti" lugemist, kus viimase idee oli investeerida sellesse, mida enda ümber näed ja millest aru saad. "Ja tudengina nägin enda ümber palju tudengeid, kes tarbisid Saku Õlletehase ja Rakvere Lihakombinaadi tooteid, sest käimas oli grillihooaeg," rääkis Liivamägi. "Õnneks või kahjuks viidi need ettevõtted börsilt suhteliselt kiiresti ära ja esimesed investeerimiskogemused lõppesid positiivse tootlusega."

Kriisile läks Liivamägi vastu esmapilgul kriisikindlamatena tunduvate aktsiatega, ehk Eesti Telekomi, Leedu Telekomi ja Tallinna Vee aktsiatega, mis müügipaanika ajal langesid siiski koos turuga. "Need aktsiad said samamoodi pihta nagu teised ettevõtted. Langus oli 40–50%, mingitel aktsiatel isegi 60–75% tippudest," meenutas Liivamägi. Rivist see teda välja ei löönud, kuid andis mõista, et tal on vaja veel väga pikk teekond minna ja tuleb tublisti juurde õppida. Seepärast sukeldus ta akadeemilisse maailma: Liivamägi võttis ette magistrantuuri, doktorantuuri ning on akadeemilises maailmas end täiendanud ligi 10 aastat. "Aga nendest teadmistest on olulisemad kogemused, mida olen viimasel 12 aastal finantsturgudel investeerimisega saanud. Akadeemiline raamatutarkus finantsturgude kohta on kasuks tulnud, kuid kõige kõrgemalt hindan ma siiski praktilist kogemust."

"Doktorantuuris investorite käitumist uurides analüüsisin ma muuhulgas detailselt ka enda varasemaid tehinguid ja tuvastasin, et minu tehingutes esinesid levinud investeerimisvead. Mul eksisteeris dispositsiooni efekt, mis tähendab, et ma müüsin võitvaid aktsiaid ja kaotustel lasin joosta. Mul oli ankurdamisefekt, ehk ma ankurdusin teatud aktsiahindade külge ja seetõttu olin sõltuv sellest hinnast, mitte ei käitunud enam ratsionaalselt uues muutuvas olukorras. Mul oli karjakäitumise efekt ehk tegin enda finantsotsuseid, tuginedes teiste investorite käitumisele," nimetas Liivamägi tüüpilisi investeerimisvigu. "Pärast nende vigade analüüsimist ja endale tunnistamist oli mul võimalik hakata nendega tööd tegema, et tulevikus enda finantskäitumist muuta ja mineviku vigadest õppida," tõdes Liivamägi.

Liivamäele olid kõige kasulikumad õppeained, mida kaastudengid vihkasid. Need olid matemaatiline analüüs, statistika, ökonomeetria ja aegridade ökonomeetria. "Need õppeained andsid mulle tööriistad ja vahendid, mis aitasid mul analüüsida investeeringuid. Üks praktiline väljund oli ühisrahastusportaalide laenuandmete krediidiriski analüüs. Ma analüüsisin STATA statistikaanalüüsi regressioonanalüüsiga ühisrahastusportaalide laenuandmeid," ütles Liivamägi. Sealt leidis ta statistilised seosed, mis aitasid tal välja töötada hüpoteesi, et portaal ise skoorib laene valesti ning see on turu ebaefektiivsus, mida ära kasutades leiabki laene, kus risk on väiksem, aga oodatav tulu suurem kui harilikult.

Bondora puhul oli Liivamäe hüpotees, et portaal ei hinnasta laenuvõtjaid korrektselt ning teatud juhtudel määrab Bondora mudel väikese krediidiriski puhul inimestele liiga kõrge intressi. Hüpotees leidis kinnitust ning Liivamäe kuue tegutsemisaasta tootlus Bondoras on aastas 19–27%. Samal ajal on keskmine investor teeninud 11–18%. "Need strateegiad on võimaldanud turu ebaefektiivsust ära kasutada."

Seda, et haridus aitab teenida paremat tootlust, leidsid Liivamägi, Tõnn Talpsepp ja Tarvo Vaarmets ka oma teadustöös. Nende uuringust tuli välja, et tootlusele aitab oluliselt kaasa kõrgem haridustase ning teatud õpitud erialad: majandus, finants, infotehnoloogia. "Need aitavad investoritel teha ratsionaalsemaid investeerimisotsuseid. Selliste investorite portfellid on paremini hajutatud ning nende riskiga korrigeeritud portfellide tootlus on suurem kui investoritel, kellel ei ole selliseid hariduslikke karakteristikuid," selgitas Liivamägi. "Kuid kriitilise tähtsusega on tootlust vaadates siiski see, et inimene üldse finantsturgudel osaleb ja seal päriskogemusi omandab."

Liivamägi on veendunud, et finantsvabadus on jõukohane siht igaühele – küsimus on vaid teadmistes, oskustes ja distsipliinis. "Tuleb endalt küsida, et kui väga sa seda ikkagi tahad. Alati on võimalus, sa pead lihtsalt ise seda väga tahtma," rääkis Liivamägi. Samas möönab ta, et see tähendaks paljudele liiga kehva elustandardit. "Ausalt öeldes, olles praegu abielus ja ka väikese lapse isa, siis on selge, et see elukvaliteet, mida ma praegu soovin endale lubada, ei ole see, milline oli minu elukvaliteet sellel ajal, kui ma olin vallaline poissmees." Liivamäel kulus finantsvabaduse saavutamiseks vaid viis aastat, kuid ta nentis, et elu, mida ta selle sihi saavutamise nimel elas, oli ka väga askeetlik.

"Ehk siis olukorras, kus ka minu palk oli alla Eesti selle aja keskmist, leidsin võimaluse ja minu mõte oli see, et maksa endale alati esimesena. Ehk isegi kui see summa oli 50 eurot, isegi kui see oli 70 eurot kuus, panin ma selle kõigepealt kõrvale ja siis hiljem vaatasin, kuidas ma ülejäänud rahaga hakkama saan," rääkis Liivamägi.

Praegu on Liivamäe portfell üle 430 000 euro ning tootlus aastas keskmiselt 15%. Sellest aktsiates on alla 10% ning suur osa portfellist on kas täielikult või osaliselt tagatud laenudes. "On nii kinnisvara tagatisel laene, esimese järgu hüpoteegiga tagatud laene kui ka muude varadega tagatud laene. Viimasel ajal olen ma portfellis laenude kestvust lühemaks toonud ning üritanud portfellis tekitada paremat rahavoogu ja likviidsust."

"Kui mul algselt oli eesmärk saavutada finantsvabadus, siis praegu on minu eesmärk teha seda, mida ma armastan. Nii kaua, kuni ma suudan oma tööga või teadmistega olla kasulik tööandjale ja klientidele ja väärtust pakkuda, nii kaua ma seda ka teen. Kui ma seda enam ei suuda, siis ma hea meelega loobun ja liigun edasi uute projektide juurde," ütles Liivamägi.