Krahhist viie aastaga finantsvabaduseni

Kuid Liivamäe investoriteekond polnud sugugi ette määratud. "Tulen tavalisest neljalapselisest perekonnast, elasin Mustamäe paneelmajas. Nii nagu ikka sel ajal, meie peres rahaasjadest ei räägitud. See oli tabuteema, kuna lihtsalt raha polnud, millest rääkida. Koolis ja ka ülikoolis eraisiku rahateemasid ei käsitletud. Isegi mitte kõige elementaarsemal tasemel nagu pere-eelarve koostamine ja säästmine. Õnneks on see tänapäeval tasapisi muutumas," rääkis ta.

Esimeste investeeringuteni jõudis Liivamägi 2006. aastal, pärast Benjamin Grahami "The Intelligent Investori" ja Peter Lynchi "One up on Wall Streeti" lugemist, kus viimase idee oli investeerida sellesse, mida enda ümber näed ja millest aru saad. "Ja tudengina nägin enda ümber palju tudengeid, kes tarbisid Saku Õlletehase ja Rakvere Lihakombinaadi tooteid, sest käimas oli grillihooaeg," rääkis Liivamägi. "Õnneks või kahjuks viidi need ettevõtted börsilt suhteliselt kiiresti ära ja esimesed investeerimiskogemused lõppesid positiivse tootlusega."

Kriisile läks Liivamägi vastu esmapilgul kriisikindlamatena tunduvate aktsiatega, ehk Eesti Telekomi, Leedu Telekomi ja Tallinna Vee aktsiatega, mis müügipaanika ajal langesid siiski koos turuga. "Need aktsiad said samamoodi pihta nagu teised ettevõtted. Langus oli 40–50%, mingitel aktsiatel isegi 60–75% tippudest," meenutas Liivamägi. Rivist see teda välja ei löönud, kuid andis mõista, et tal on vaja veel väga pikk teekond minna ja tuleb tublisti juurde õppida. Seepärast sukeldus ta akadeemilisse maailma: Liivamägi võttis ette magistrantuuri, doktorantuuri ning on akadeemilises maailmas end täiendanud ligi 10 aastat. "Aga nendest teadmistest on olulisemad kogemused, mida olen viimasel 12 aastal finantsturgudel investeerimisega saanud. Akadeemiline raamatutarkus finantsturgude kohta on kasuks tulnud, kuid kõige kõrgemalt hindan ma siiski praktilist kogemust."

"Doktorantuuris investorite käitumist uurides analüüsisin ma muuhulgas detailselt ka enda varasemaid tehinguid ja tuvastasin, et minu tehingutes esinesid levinud investeerimisvead. Mul eksisteeris dispositsiooni efekt, mis tähendab, et ma müüsin võitvaid aktsiaid ja kaotustel lasin joosta. Mul oli ankurdamisefekt, ehk ma ankurdusin teatud aktsiahindade külge ja seetõttu olin sõltuv sellest hinnast, mitte ei käitunud enam ratsionaalselt uues muutuvas olukorras. Mul oli karjakäitumise efekt ehk tegin enda finantsotsuseid, tuginedes teiste investorite käitumisele," nimetas Liivamägi tüüpilisi investeerimisvigu. "Pärast nende vigade analüüsimist ja endale tunnistamist oli mul võimalik hakata nendega tööd tegema, et tulevikus enda finantskäitumist muuta ja mineviku vigadest õppida," tõdes Liivamägi.

Liivamäele olid kõige kasulikumad õppeained, mida kaastudengid vihkasid. Need olid matemaatiline analüüs, statistika, ökonomeetria ja aegridade ökonomeetria. "Need õppeained andsid mulle tööriistad ja vahendid, mis aitasid mul analüüsida investeeringuid. Üks praktiline väljund oli ühisrahastusportaalide laenuandmete krediidiriski analüüs. Ma analüüsisin STATA statistikaanalüüsi regressioonanalüüsiga ühisrahastusportaalide laenuandmeid," ütles Liivamägi. Sealt leidis ta statistilised seosed, mis aitasid tal välja töötada hüpoteesi, et portaal ise skoorib laene valesti ning see on turu ebaefektiivsus, mida ära kasutades leiabki laene, kus risk on väiksem, aga oodatav tulu suurem kui harilikult.

Bondora puhul oli Liivamäe hüpotees, et portaal ei hinnasta laenuvõtjaid korrektselt ning teatud juhtudel määrab Bondora mudel väikese krediidiriski puhul inimestele liiga kõrge intressi. Hüpotees leidis kinnitust ning Liivamäe kuue tegutsemisaasta tootlus Bondoras on aastas 19–27%. Samal ajal on keskmine investor teeninud 11–18%. "Need strateegiad on võimaldanud turu ebaefektiivsust ära kasutada."