Miks me ei soosi kõrgepalgalisi töökohti?

Esimese hooga võib mõelda, et plaan on hea. Tööandja seisukohalt väheneb palgasurve, kuna tööjõukulusid ei pea suurendama, aga töötaja netopalk kasvab. Töötaja motivatsioon suureneb, rahulolu paraneb. See võiks luua paremad võimalused investeerimiseks, kuna varem planeeritud palgatõusu asemel saab nüüd raha suunata mujale.

Pikaajalise majandusarengu vaatepunktist on sellise reformiga keerulisem lisandväärtust luua. Kuna paljud väikesema sissetulekuga inimesed saavad edaspidi veidi rohkem netopalka, siis tõenäoliselt liigub nn lisarahast suur osa (sise)tarbimisse. Lootust, et juurdesaadav raha investeeritakse, ei maksa väga hellitada. Tarbimise ergutamisega saab mõnda aega küll sisemajandus elujõudu, ent siiski ajutiselt. Märksa suurem mõju tarbimisele ja investeeringutele võiks olla kõrgepalgaliste töökohtade soosimisel.

Kõrget palka maksev tööandja võib uue maksupaketi peale kulmu kortsutada. Jah, üle 2100 euro suuruse brutopalga korral tuleb hakata maksma iga kuu kõige rohkem 38 eurot praegusele juurde, aga kulu on see ikkagi. Vaevalt et töötaja lepib oma sissetuleku vähenemisega, vaid pigem pigem palub tungivalt tööandjal bilanss n-ö korda teha.

Kuid selle kõrval tekitab pigem muret valitsuse põhimõte kõrgepalgalisi ja nn ajudega töötajaid kõrgemalt maksustada, mitte vastupidiselt nende palkamist soodustada. Selline maksupakett pigem takistab lisandväärtuse loomist ja ettevõtluse arengut ega aita majandusel pikas plaanis saavutada jätkusuutlikku kasvu.

Küsitav dividendimaks

Maksupaketis tekitab ka üks ettepanek ohtliku kiusatuse. Dividendimaksja tulumaksumäära alandamisega peaks justkui lootma sellele, et ettevõte hoiab raha rohkem Eestis, mitte ei laena seda välja mõnda teise riiki. Nüüd aga on risk, et ühemehefirmad hakkavad skeemitama rohkem, makstes 500 eurot endale palgaks ja võttes ülejäänu välja omanikutuluna. Selliselt ei saa stimuleerida ettevõtlust.

Uus koalitsioon võib reklaamida oma maksupaketti eelmise valitsuse omaga võrreldes ettevõtjasõbralikumana, kuid vasakpoolne maailmavaade on tööjõumaksude küsimuses saanud eelise. Seda vaatamata IRLi kaasatusele, kes näeb enda silmis veel parempoolset lähenemist, aga tööjõumaksude vaatepunktis nõustub vasakpoolsusega.