Eesti Energia õnnemängud põlevkiviga

Eesti Energia (EE) teade enamusosaluse müügist Jordaania põlevkivielektrijaama projektis Hiina ja Malaisia ettevõtetele oli paljudele kergendus. Nagu ütles tehingut kommenteerides Eesti Energia juht Hando Sutter: kukkus nagu suur tükk laualt ära. Tehingut serveeriti kui edukat osaluse müüki, millega riigiettevõttel õnnestus katta aastate jooksul tehtud kulutused suurusjärgus 30 miljonit eurot ning teeniti paarkümmend miljonit pealegi.

Äripäev on endiselt arvamusel, et taolised õnnemängud maksumaksja rahaga on lubamatud ja Eesti Energia ei peaks mitte uhkustama raamatupidamisliku tehingu üle, vaid projekti maksumaksja ja elektritarbijate rahakoti küljest lahti haakima.Praeguseks ei ole ju tegemist Eesti energiamonopoli jaoks projektist lahkumisega, sest Eesti Energia jätkab 10protsendilise osalusega projektis ka tulevikus. 55% osaluse müügist saadud tulu ei tooda koju, vaid investeeritakse põlevkivielektrijaama rajamiseks loodud ettevõttesse Attarat Power Company.

Tehing sai teoks tänu Jordaania riigi huvile saada leevendust riigi pea sajaprotsendilisele sõltuvusele imporditavast kallist (140–150 eurot MWh) energiast. ­Eesti Energia osakaal projektis on vähenenud statistiliseks, nagu ka võimekus kuidagi sealseid arenguid tulevikus mõjutada.Riigimonopol mõistlikeks osadeks

Äripäeva arvates tuleb tekkinud olukorda arukalt kasutada ja Eesti Energia lõpuks mõistlikeks osadeks jaotada. Riskid, millele viidates on riigifirma juhid hoidunud eriprojekte tavategevusest eraldamast, on ju maandatud. Kui Jordaania projekti investeeringul on kahekohaline tootluse määr, nagu Eesti Energia eelmisel nädalal rõõmustas, on rahavood tagatud ja projekt tuleb iseseisvalt suurepärast toime. Või siis kõrbeb, aga ei tõmba maksumaksjaid kaasa.

Näiteid energiaturu ettearvamatusest ja riskidest ei pea kaugelt otsima. Aastaid Rootsi riigikassat täitnud riigiettevõte Vattenfall AB riskis julgelt Hollandis ja Saksamaal ning kaotas suurelt. 2009. aastal ostis Vattenfall Hollandi konkurendi Nuon Energy NV ning viie aastaga kaotas investeering üle poole oma väärtusest. Ka Saksamaal kõrvetas Vattenfall end sama valusalt tuumaenergia ja pruunsöe projektiga, sest riskianalüüs ei hõlmanud Saksa poliitikute meelemuutust. Kahju oli kümneid miljardeid Rootsi kroone.

Kurioossel moel võib poliitiline tegur saada päästjaks Eesti Energia plaanile Utah’s põlevkiviõli toota. Nimelt on Ameerika Ühendriikide värske presidendi Donald Trumpi jaoks võlusõna töökohtade loomine USAs ning sellele nupule vajutades, võib Utah’ projekt saada taha riigi huvi ning jää hakkabki liikuma.

ERRi ajakirjanik Anvar Samost on pakkunud, et töökohad, mida Utah’ projekt võiks kohapeal luua, võib avada uksi Trumpi administratsioonis. Samosti ette­panekul on jumet ning ka selle projekti võiks kui järsku tekkinud potentsiaaliga projekti Eesti Energia projektidega tegelevale tütarfirmale anda õnneliku lõpuni toimetada.

Kokkuvõttes: lihtsalt selleks, et elekter tuppa saada, ei peaks tavatarbija selliseid lisariske kandma, mis sõltuvad muu hulgas välismaiste poliitikute suvast. Kui Eesti tahab ära kasutada oma unikaalseid teadmisi põlevkivi kaevandamisest, tuleb teha Eesti Energias riskiinvesteeringuteks eraldi üksus.