Magusamaks: palju kisa, vähe villa

Heal lapsel mitu nime, ütleb vanasõna. Ent tuleb välja, et ka pahal lapsel võib mitu nime olla: magusamaks, suhkrumaks ja limonaadimaks peavad kõik silmas ühte ja sama uut maksu, millega Keskerakonna valitsus meid kostitab.

Liberaalse maailmavaatega Äripäevale magusamaks ei meeldi – riik ei peaks inimese eest otsustama, missuguseid isiklikke valikuid tuleks tal teha. Seda isegi mitte juhul, kui seda tehakse parimate kavatsustega.

 

Valitsus on magusamaksu kehtestamise vajadust põhjendanud rahva tervise kaitsmise vajadusega ning väitnud, et kasutatud järeldused põhinevad teaduslikel uuringutel. Ent kui rääkijad ise ei usu sellesse, mida ütlevad, siis ei usu seda ka need, kellele sõnum on suunatud.

Valitsuse magusamaksu tegelik eesmärk on riigieelarve täitmine, seda näiteks 2018. aastal 15 miljoni euroses mahus – just nii palju jäi järele esialgse plaani rehkendusest, millega loodeti saada 24 miljonit. Pole just ülearu suur summa – kisa ja kära on palju, aga villa vähe. 

Ka pole põhjust eeldada, et tootjad lähevad seda teed, mida valitsus neid soovib minevat – hakkavad magusate jookide suhkru- või magusaainete sisaldust vähendama hinna madalamal hoidmiseks –, palju tõenäolisem on lihtne hinnatõus, mis aga ei pruugi kaasa tuua tarbimise vähenemist.Sellal kui valitsus viitab uuringutele, mis kinnitavad kõrgemalt maksustatud magusate jookide tarbimise vähenemisele 20–50 protsendi võrra riikides, mis on analoogse maksu kehtestanud, opereerivad toidutootjad uuringutega, mille kohaselt ei ole tarbija maksu mõjul tervisekäitumist korrigeerinud. Uuringu tulemuste kõrval tasub alati vaadata ka seda, kes on selle valmimise eest maksnud. 

Nõnda ei pea viimse ja lõpliku tõe pähe võtma ka Soraineni vastset uuringut, mis hoiatab meid järjekordse keelatud riigiabi kaasuse eest. Ent teiste riikide kogemused ütlevad siiski, et selline asjade käik pole sugugi võimatu: näiteks Soomes šokolaadi ja kommide suhtes kehtestatud magusamaksu asjus leidis Euroopa Komisjon, et see võib endast kujutada keelatud riigiabi küpsistetootjatele. Sarnaselt käis Taani rasvamaksu käsi: seda ei peetud küllaldaselt põhjendatuks. Kas Eesti magusamaksuga läheb samamoodi, näitab aeg.

Äripäev ei vaidlusta tõsiasja, et osa Eesti inimesi tarbib suhkrut tulvil tooteid liiga palju ning see on sagedane ülekaalulisuse põhjus. Ka ei vaidlusta me seda, et tarbimismaksudel võib olla teatud mõju tarbijakäitumisele – võib, aga tingimata ei pruugi. Ent kui valitsuse tõeline soov oleks rahva tervise parandamine, käiks see eeldatavasti koos selgitustööga. Selle asemel on ­õõnes ja ümmargune jutt – päris eesmärgina paistab ikka läbi vajadus need summad eelarvesse saada. 

Ent suhkrumaksu ei saa vaadelda eraldi – see moodustab ühe osa valitsuse eelarvepoliitikast. Peaminister Jüri Ratasele meeldib rääkida sellest, kuidas kõik läheb ainult paremaks, inimestele jääb rohkem raha kätte ja küll hakkab majanduski kasvama, aga ta väldib nagu tuld nimetamast tõsiasja, et keskerakondlik valitsus kasvatab oluliselt maksukoormust. Tõsi, sellega alustas juba Reformierakonna valitsus, kuid Ratase valitsus tõstab maksukoormuse järgmiseks aastaks juba 35,8 protsendile. Nii kõrge ei ole maksukoormus Eestis varem olnud.