Tähelepanu, sind salvestatakse!
Kaamerad ja mikrofonid ümbritsevad meid tänapäeval kõikjal ning mõjukatel inimestel tasub seda sõnu valides meeles pidada.
Mullu detsembris, Nordealt päranduseks saadud töötajate ametiühingu ja Luminori uue juhtkonna konflikti küdedes, riputati videokeskkonda YouTube töödeldud salvestus Luminori juhi Erkki Raasukese ja panga ametiühingute esindajate vestlustest, milles Raasuke ei kasuta just kõige lugupidavamat kõnepruuki. Viidet videole asuti meili teel ajakirjanikele aktiivselt ka levitama. Nüüdseks on Raasuke kohtu kaudu Google’ilt välja nõudnud video levitaja isiku ja ees võib seista kohtutee hüvitise saamiseks.
Äripäev leiab, et kuna tehnoloogia arengu tulemusena ümbritsevad meid kõikjal kaamerad ja mikrofonid, on privaatsus muutunud luksuseks, millega eriti avaliku elu tegelastel ja juhtidel arvestada ei maksa.
Raasukese sõnavara avaldatud videos ei saa tema õnneks võrrelda Riigi Kinnisvara ASi endise juhi Urmas Somelari kunagiste värvikate väljaütlemistega minister Mailis Repsi ja kantsler Tea Varraku aadressil, kuid juhtumid ise on siiski sarnased. Koosolekul öeldu ning üksnes kitsa ringi kohalolnute kõrvadele mõeldu muutub ootamatult kellegi lekitamise tulemusena avalikuks. Avalikustamise tulemus võib aga olla hävitav – Somelarile maksis see lisaks mainekahjule ka töökoha.
Nende juhtumite peamine järeldus kõigi juhtide jaoks võikski olla – suhtlemisel oma töötajate ja partneritega arvesta alati võimalusega, et sind võidakse salvestada. Kui vanasti peeti Eestis vana Soome kombe kohaselt olulisemad läbirääkimised ja ärikohtumised saunas, kuhu ju ometi diktofoni või fotoaparaati kaasa ei võetud, siis tänapäeval on mikrofonid ja kaamerad kolinud nii prillidesse kui ka käekelladesse ja tegelik privaatsus muutunud suuresti illusiooniks.
Kohtuvaidlus tooks selgust
Kas see on hea või halb, selle üle võivad filosoofid ehk vaidlema jäädagi, kuid kindlasti on see asi, mis meie kõigi elu järjest rohkem mõjutab. Tehnoloogia arengule kätt ette ei pane ja seetõttu mõjub jaht ebameeldivale lekitajale võitlusena tuuleveskitega. Kui tegemist ei ole just riiklikele luureaparaatidele omase jälitusvõimekusega, õnnestub nattipidi avalikkuse ette tirida vaid lekitaja, kes oma tegeliku identiteedi varjamisega kas oskuste või viitsimise puudumisel eriti vaeva ei ole näinud.
Raasukese juhtumi muudab huvitavaks asjaolu, et seekord on õnnestunud kui mitte lekitaja, siis vähemalt video levitaja isik kindlaks teha ning see võimaldab avada debati tema õiguste ja vastutuse teemal. Õigusselguse huvides oleks kindlasti, kui see juhtum jõuaks kohtuvaidluseni ja soovitavalt isegi kõige kõrgemas kohtuastmes. See võimaldaks ehk senisest täpsemalt sisustada „vilepuhuja“ mõiste ning teeks selgemaks piiri, millest alates on inimeste privaatsuse rikkumine õigustatud ja avalikkuse huvides.
Kuigi tulevastele juuratudengitele ja ajakirjanikele oleks see juhtum kindlasti tänuväärne õppematerjal, ei pruugi kohtulik lahendus olla ilmtingimata asjaosaliste endi huvides. Küllap teab täna suurem osa lugejaid, keda nimetas ajakirjanik Enno Tammer rongaemaks. Kui paljud oleksid seda aga kuulnud ja meelde jätnud, kui see vaidlus ei oleks Euroopa inimõiguste kohtusse jõudnud? Ja on sel osaliste jaoks enam tähtsust, et Tammer kohtus vaidluse kaotas?