ARVAMUS: Segadus rahaliidus

 Kuigi paljud Euroopa liidrid ei pruugi nõustuda kummagi apokalüptilise prognoosiga, on nad jõudnud seisukohale, et vajadus muutuse järele on olemas ja Kreeka juhtum paljastas mõra projekti keskmes. Sarkozy on näiteks elustanud Prantsusmaa vana diskussiooni mingist majandusliku juhtimise vormist Euroopas vastukaaluna EKP-le. Prantslased on selle ettepaneku tavaliselt teinud selleks, et saada mingeid eeliseid EKP rahapoliitiliste otsuste puhul, mida nad mõnikord kasvule ja tööhõivele vaenulikuks peavad, või takistamaks teistel riikidel ebaõiglast maksupoliitikat rakendada (“ebaõiglasena” defineeritakse sageli maksumäära, mis on madalam kui vastav Prantsusmaa maks). Varem jätsid sakslased selle ettepaneku tähelepanuta, kuid nüüd on nad pisut vastuvõtlikumad. Saksa rahandusminister Wolfgang Schäuble keskendub siiski kitsikuses liikmete teemale ja on teinud ettepaneku Euroopa Rahafondi loomiseks, mis annaks Kreeka tüüpi raskustes riikidele abi enam-vähem IMFi mudeli kohaselt. Sellel ideel on loogiline tagapõhi. Varjuküljeks on, et see vajaks Euroopa lepete muutmist, mis omakorda nõuab 27 riigi üksmeelset otsust ja positiivset referendumitulemust mõnes riigis, kaasa arvatud Suurbritannia, kui David Cameroni konservatiivid seal järgmised üldvalimised võidavad. Euroopa põhiseaduse reformimise Prantsusmaa, Hollandi ja Iirimaa referendumi negatiivse tulemuse tagajärjel on peaaegu mõeldamatu, et ELi riigipead nõustuksid uuesti sellele teele asuma.

Kahtlemata ei ole võimalik midagi saavutada sellise ajaga, mis Portugalile, Itaaliale ja Hispaaniale mingit tröösti pakuks. Nad kõik oleksid juba praetud ja ära söödud, enne kui mingile kokkuleppele jõutaks.

 Seega tuleb lühiajalises perspektiivis kasutada IMFi, kui seda tüüpi abi vaja läheb, ja Sarkozy peab oma uhkuse alla neelama. Kuid kas Euroopa Rahafond on tõesti see, mida pikas perspektiivis vaja on?

Ma ei usu seda. Samuti ei arva ma, et mingi Euroopa majandusliku juhtimise vorm ilmtingimata vajalik oleks. Ometi on vaja kollektiivset kokkulepet eelarvedistsipliini osas ning stabiilsuse ja kasvu pakti elustamist, mis rumalalt hüljati siis, kui Prantsusmaa ja Saksamaa leidsid, et selle reeglid on liiga kitsendavad.

 Euroopa liidrid peaksid lugema Otmar Issingu ettekannet “Euro – valuuta ilma riigita”, mis avaldati 2008. aasta detsembris enne võlakriisi puhkemist. Issing, kes oli EKP peaökonomist selle kujunemisaastatel, teab selle kohta, kuidas rahaliit praktikas toimib, rohkem kui ükski teine elusolev inimene.

Ta väidab, et “stabiilsuse ja kasvu pakt sisaldab kõiki reegleid, mis on vajalikud rahaliidu funktsioneerimiseks. Puudub vajadus selleks, et makroökonoomilise poliitika koordineerimisega kaugemale minna.”

 Euroopa ei vaja Prantsusmaa maksupoliitika koordineerimise plaani ega teist IMFi. See vajab eelarvedistsipliini, et takistada teistel riikidel piletita sõitmast, nagu kreeklased tunduvad teinud olevad.

Ilmselt nad eeldasid, et ülejäänud Euroopa vaatab pidevale suurele puudujäägile läbi sõrmede ja eurotsooni liikmetena käsitleb turg nende võlga lihtsalt sarnaselt Saksa võlakirjadele, mis on välja antud sõbralike ja külalislahkete inimeste poolt meeldivas kliimas ja koos klaasikese ouzoga.