Kas me ikka peame pidevalt Euroopa pailapsed olema?

Miks? Sest Euroopa nõrgimate päästmine käib endiselt telgitagustes ning ELi ja eriti Eesti kodanikel puudub sõnaõigus. Vaikimisi eeldatakse, et me allkirjastaks abipaketid pimesi, ilma poolt ja vastu argumente sisuliselt arutamata. Nüüd on selgunud, et Portugali abipakett tuleb riigikogus arutlusele veel enne jaanipäeva. Või mis arutlusele, valitsevat seisukohta arvestades tuleb see lihtsalt kinnitamisele. Erinevalt me külmade põhjanaabrite parlamendist, kus arutelu kiskus vägagi tormiliseks.

Kus on diskussioon? Tõsi, Soomes algasid arutelud juba enne parlamendivalimisi. Siinkohal peame endile tuhka pähe raputama, tõesti pole ühtki vabandust miks me seda debatti enne valimisi üles ei võtnud. Aga teeme seda siis vähemalt nüüd, enne lõplikku allkirjastamist. Riik, räägi rahvaga!

Moka otsast ja pika lunimise peale on üht-teist poetatud. Eile avastasime rahandusministeeriumi kodulehelt nurga taha peidetud üllatavalt avameelse dokumendi, milles mitu uudist. Näiteks see, et raskustesse sattunud riik pääseb abi andmisest. Et kui peaks juhtuma, et näiteks Hispaania vajab abi, suureneb Eesti panus päris jõudsalt. Samuti selgub, et sissemaksu, reaalset raha võib seniräägitud 30-miljonit-eurot-aastas-tempost varem vaja minna. Märkimisväärne on ka rikaste riikide soov, et sissemakseid võiks teha ka AAA-riigi võlakirjades, mis tähendab, et vaesed riigid maksaks rahas ja rikkad võlakirjades.

Aga mis neis pakettides veel peidus on? On need head või halvad üllatused? Kas me saame paketti heaks kiita valikuliselt, punkt-punkti haaval? Me tahame, et meie riik räägiks meiega, et me riik vaevuks oma kodanikega suhtlema, diskuteerima. Rääkimata unistusest, et meie riigikogu selja sirgu lööks. Äripäeva arvates ei pea me pidevalt Euroopa pailapsed olema. Me ei pea kõike esimesena ja palju suuremas mahus kui teised tegema. Meil peab olema võimalus põtkida, jonnida, vastu hakata. Kas meil siis selgroogu pole?

Oleme ju ise ka abiraha saanud? Alatasa tuuakse vastuväiteks, et Eesti on ju samuti Euroopa Liidust väga palju abiraha saanud, sealjuures tagastamatut abi, mitte laenu. Kuid tegelikult, mõelgem hetkeks, kas see raha on me riigile sisuliselt abiks olnud? Või on see aidanud pigem pillavat eluviisi viljeleda? Kas kesk’ Mäo küla uhkete viaduktide rajamine on kuidagi Eesti riigi konkurentsivõimet parandanud? Või lugematu arv külaseltside kiigeplatse ja murutraktoreid? Ühesõnaga, katame kogu Eesti uhkete maanteedega, ehitame igale külaseltsile kiigeplatsi... aga edasi? Nii seisis abimiljonite eest rajatud Pokumaa veel sel talvel silmitsi sulgemisotsusega – üllatusena selgus, et uhke kompleksi ülalpidamiseks pole raha! Ja see on vaid jäämäe tipp, kui palju eurorahasid meil tegelikult tänu projektikirjutajate hordide heale tööle lihtsalt kulutamise pärast kulutatakse, ei tea täpselt ilmselt keegi. Jah, mis valesti läinud, on me endi süül valesti läinud. Jah, mitte raha pole rumal, vaid selle kasutaja. Kuid miks me peaksime automaatselt eeldama, et Lõuna-Euroopa abirahadega teisiti käituks?Laenuleib ja laastutuli ei kesta kaua, ütleb Eesti vanasõna. Easy come, easy go, ütlevad teised rahvad.

Autor: 1185-aripaev