24. veebruar 2012 kell 7:53

Poliitilise moraali kriis algab suhtumisest

President Toomas Hendrik Ilvese sõnu kasutades on meil käes poliitilise moraali kriis. Hoolimata tülpimusest, mida sõna “kriis” esile kutsub, peab kahjuks nõustuma. Seetõttu soovin vabariigi aastapäeva puhul tervitada meie valitsuserakondi. Eelkõige neist sõltub, kes me riigina oleme, kuhu läheme.

Suhtumine ärritab. Poliitilise moraali kriis ei avaldu pelgalt selles, et ühed poliitilised jobud, olgu nad mis tahes erakonnas, varastavad teiste kirjavahetust. Ega selles, et kord end ärimeheks ja siis jälle poliitikuks tituleerivad tüübid rikastuvad elamislubadega äritsedes. Moraalikriis pole ainuüksi see, et osa ärimehi maksab külma rahuga ettevõtte kaudu kinni poliitikute valimiskampaaniaid ja samad poliitikud neile ühiskonna arvel soodsaid tehinguid võimaldavad.

Muidugi, see on väljapaistev osa, ent selle kõrval on veel midagi, mis läheb üldnimetuse “suhtumine” alla. Erakonnajuhtide, valitsuse liikmete, riigikogu liikmete suhtumine valijasse, aga ka omaenda erakonna liikmetesse. Ma ei mõtle ainult peaministrit, kes on rahva eest nii pika sammuga ära suusatanud, et ei suuda inimesi mõnitava sõnavaliku pärast vabandada. Vastupidi – oma avalduses pärast riigikogu ees peetud fooliumikõnet nõudis ta vabandamist kelleltki teiselt. Ei saanud aru, kellelt – nendelt, kes tema nõmeda käitumise tänavale tulles hukka mõistsid?

Riigikogu liikmed võtsid Ansipi kõne vastu laia rahuloleva naeruga. Mulle tundub, et see naer ilmestab valulikult üleolevat suhtumist. Näide – Delfi küsis möödunud nädalal riigikogu liikmelt Marko Pomerantsilt, kelle nime alt töölt vabatahtlikult lahkumise hüvitist kärbitakse, kas parlamendisaadiku sarnase lahkumise korral makstava 6kuulise palgahüvitise võiks samuti üle vaadata? Pomerants vastas lühidalt – selline debatt ei vii kuhugi. Seda saab ka teisiti lugeda – ma pean ennast teist paremaks.  IRLi uus juht Urmas Reinsalu rääkis sel nädalal vaimsest kodust, ehkki tema juhitav kodu paistab silma kui erakond, kus osa liikmeid tunneb end teistest paremini. Et end halvasti tundvad inimesed erakonnast üheaegselt lahkuvad, ei oska ma teisiti tõlgendada kui suhtumisprobleemi – hästi tundvate erakonnaliikmete üleolev suhtumine.

Nakkav probleem. Näib, et sarnased suhtumise probleemid on hakanud valitsema igal poliitilise elu tasandil ja kanduvad üle ühiskonnale tervikuna. Samas tundub, et see ei jää vastuseta. Suurem osa ühiskonnast, kes end nii hästi ei tunne, on valmis tulema tänavale, valmis streikima, et näidata oma meelsust väiksemale osale – neile, kes tunnevad end hästi. Selle rahulolematusega peavad valitsejad tegelema, kui nad soovivad valitseda. Nad ei saa seda aga teha, kui ei korrigeeri oma üleolevat suhtumist. 

Autor: Harry Tuul, Hannes Sarv

Hetkel kuum