Kiisler: pole teie asi, kus ma elan!

Aga andmeid elukoha kohta ei saa riik kanda, need esitavad inimesed ise. Hinnanguliselt ligi 20% esitatud elukohaandmetest ei vasta täna tegelikkusele. Põhjuseid on mitmesuguseid – teadmatus, hoolimatus, vahel ka pahatahtlikkus.Ja vahel ongi raske öelda, mis see päris elukoht siis on. Võib ju ka öelda, et mis see riigi asi on, kus ma elan. Aga siis ei maksa ka kurta, et buss ei käi ja lapsel pole lasteaiakohta. Eelkõige kohalikul omavalitsusel on sellist infot vaja, et oma tegevusi paremini planeerida.

Kui enne kooliaasta algust ilmub ootamatult registrisse kümme last, siis paari nädalaga neid koolikohti enam kübarast välja ei tõmba.  Või kui mõnda kohta on registreeritud 12aastane laps ilma vanemateta, siis on omavalitsusel kindlasti vaja teada, kas põhjus on ebatäpsetes andmetes või elabki laps mingil põhjusel üksi. Mõlemal juhul on tegemist probleemiga.

Omavalitsused peavad  ka veenduma, et andmed on õiged. Kindlasti ei saa ka öelda, et ametnike roll on vaid formaalsuste kontrollimine, registris olevaid andmeid tuleb hoolikalt kontrollida. See ülesanne on kirjas ka rahvastikuregistri seaduses, eesmärk on korrastada andmeid, mida riigil on toimimiseks vaja.Ma ei poolda mingit totaalset lauskontrolli ega tahaks elada ühiskonnas, kus ametnik käib õhtul ukse taga kontrollimas, kas sussid on soojad ja kas ma ikka olen seal, kus olen öelnud oma elukoha olevat.

Aga ma tahan elada riigis, kus riik teab, oskab ja tahab minuga arvestada. Selleks on vajalik, et riik teaks meie kohta piisavalt palju algandmeid.