5. november 1995
Jaga lugu:

Pandagu piir paika

On asju, mis peavad paigas olema. Näiteks riigipiir. Suvel oli Eestil naabrite lätlastega kala kitkuda, Ruhnu saare läheduses tiirles kogu väikese vabariigi paadistik ja kaitses omasid pahade Läti kalurite eest, kes meie tiigi peale tulid kala püüdma. Asi lahenes, kui räimeparv, kelle pärast Balti koostöö kippus untsu minema, otsustas veidi eemale ujuda. Poliitikud pole siiamaani piiri maha märkida suutnud. Nüüd lahvatas vimm Läti-Leedu merepiiril. Seekord ei ole tegemist tühipalja kalaparve, vaid naftamaardlaga. Tekkinud olukord puudutab ka Eestit.

Esiteks ei tee maailm mingit vahet, kas omavahelisi diplomaatilisi suhteid peaaegu et katkestama hakkavad Läti ja Leedu, Läti ja Eesti või Eesti ja Leedu, jutt on Balti vabariikidest. Kuidas me pärast seda kolmekesi käsikäes Euroopa Liitu või NATOsse astume, kui meil on üksteisele territoriaalseid nõudmisi.

Teiseks ei tasu unustada, et räimeparve pärast me juba riidu kiskusime, mis saab veel siis, kui juttudel Ruhnu läheduses asuvast naftamaardlast osutub tõepõhi all olema. Ja ega kaladki naljaasi ole. Paljud märgatavalt tsiviliseeritumad riigid on nende pärast riidu läinud. Meenutagem kasvõi seda, kuidas Hispaania ja Kanada omavahel püügi kvoote ei suutnud ära jagada.

Avalikkuseni jõudnud teated Läti valitsuse ning firmade AMOCO ja OPAB vahel sõlmitud lepingust edastavad, et paanikaks pole põhjust, kõigepealt uuritakse, mis seal merepõhjas on, ja võimaliku nafta võimalik ülespumpamine saab alata alles pärast seda, kui piir Leedu ja Läti vahel on täpselt fikseeritud. Läti valitsuse sõlmitud leping võiks teoreetiliselt olla avalik dokument, vahest jahutaks selle avalikustamine kired. Paraku... Läti majandusministeerium nimetas lepingu sisu kommertssaladuseks.

Kui suur on tõenäosus, et vaidlusalusel territooriumil üldse naftat on? Tõenäosus, et seal naftat leidub, on suur, muidu AMOCO mingeid lepinguid ei sõlmiks. Pealegi pole mingi ime, et siin ja seal ja kolmandas kohas natuke musta kulda leidub. Seda võib olla ka Ruhnu läheduses ja Hiiumaa all, miks mitte.

Tõenäosus, et tegemist on märkimisväärsete, uurimis- ja puurimistöid ära tasuvate naftavarudega, on väga väike. AMOCO võib ju asjast huvitatud olla, kuid sellise suurusjärgu firma ei teosta uurimisi kindlasti mitte ainult Läänemeres, vaid võib-olla kümnes, kahekümnes või sajas paigas maailma erinevates regioonides. Kui tal kahes-kolmes kohas näkkab, tasub see töö ja vaev ennast juba ära.

Teine väga mõjuv argument, et Balti riikide naftavarud ei saa väga suured olla, on see, et Nõukogude Liit ei rajanud oma pika valitsemisaja vältel Läänemerele ühtegi naftalinnakut, samas kui Kohtla-Järve generaalplaan nägi ette miljonilinnale sobivat metrood. On naiivne arvata, et venelased merepõhja uurida ei taibanud.

Kui Moskva oleks Läänemerest suuri naftamaardlaid avastanud, poleks meie iseseisvumine nii kergelt ja veretult läinud. Paljud maailmas toimuvad relvakonfliktid saab kanda just nafta arvele, näiteid võib tuua Kuveidist T?et?eeniani.

Moraal: liivakastimängud ja riiud tuleb lõpetada. Kui piiriläbirääkimised Venemaaga on tõesti raske pähkel, siis lätlastega peaksid Eesti poliitikud ikkagi üksmeelele jõudma, mingu selleks siis tarvis referendumit Ruhnu saare elanike hulgas või vahekohtunikku laiast maailmast. Korrektne kooskõlastus praegu välistaks edaspidised olemuselt tühised, kuid lääne massiteabes tohutult võimenduvad konfliktid. On asju, mis peavad paigas olema. Näiteks Eesti-Läti piir.

Jaga lugu:
Hetkel kuum