Pandagu piir paika

On asju, mis peavad paigas olema. Näiteks riigipiir. Suvel oli Eestil naabrite lätlastega kala kitkuda, Ruhnu saare läheduses tiirles kogu väikese vabariigi paadistik ja kaitses omasid pahade Läti kalurite eest, kes meie tiigi peale tulid kala püüdma. Asi lahenes, kui räimeparv, kelle pärast Balti koostöö kippus untsu minema, otsustas veidi eemale ujuda. Poliitikud pole siiamaani piiri maha märkida suutnud. Nüüd lahvatas vimm Läti-Leedu merepiiril. Seekord ei ole tegemist tühipalja kalaparve, vaid naftamaardlaga. Tekkinud olukord puudutab ka Eestit.

Esiteks ei tee maailm mingit vahet, kas omavahelisi diplomaatilisi suhteid peaaegu et katkestama hakkavad Läti ja Leedu, Läti ja Eesti või Eesti ja Leedu, jutt on Balti vabariikidest. Kuidas me pärast seda kolmekesi käsikäes Euroopa Liitu või NATOsse astume, kui meil on üksteisele territoriaalseid nõudmisi.

Teiseks ei tasu unustada, et räimeparve pärast me juba riidu kiskusime, mis saab veel siis, kui juttudel Ruhnu läheduses asuvast naftamaardlast osutub tõepõhi all olema. Ja ega kaladki naljaasi ole. Paljud märgatavalt tsiviliseeritumad riigid on nende pärast riidu läinud. Meenutagem kasvõi seda, kuidas Hispaania ja Kanada omavahel püügi kvoote ei suutnud ära jagada.