Uudised
10. detsember 1995 kell 22:00

Kuula

Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.

Sarnet tahab Silmetist vabaneda

Vastab Eesti erastamisagentuuri peadirektor Väino Sarnet

Plaaniliselt ei ole läinud kindlasti Silmetiga, mille puhul erastamisagentuur soovis sellel aastal lepinguni jõuda. Praeguseks on selge, et lepinguni ei jõuta, aga erastamisagentuuri nõukogusse võib Silmet detsembris siiski jõuda.

Suurematest tööstusettevõtetest ei ole ka Kiviteri puhul jõutud nii kaugele, nagu erastamisagentuur soovis.

Silmeti puhul on erastamistempo aeglustumine tingitud väga palju poliitilistest põhjustest. Ka eitav otsus oleks olnud parem kui mittemingisugune otsus, aga otsust ei ole soovitud teha.

Mõni ettevõte on lihtsalt selline püha lehm. Minu seisukoht on kogu aeg olnud, et Eesti riigile annab Silmet ainult töökohad, maksud ja jäätmed. Silmeti toodangut ei ole aga Eestil lähitulevikus vaja, ja kui lähebki vaja, siis nii väikestes kogustes, et seda saab sisse osta.

Silmeti unikaalsus on momendil ainult selles, et ettevõtte valmistoodang on vähem puhas kui teistel sarnastel tehastel näiteks Hiinas või Prantsusmaal. Silmeti täht-sus Eesti riigile on täielikult ülespuhutud, aga Silmeti puhul on paljudel võimalik püüda poliitilist kapitali ja ma arvan, et Silmeti erastamise ümber võib kemplemine veel natuke aega kesta.

Estonian Airi aktsiakapitali laiendamise väljakuulutamine peaks tulema lähiajal. Aktsiakapitali laiendamisest näeb ära, kui palju raha on võimalik ettevõttele juurde saada, sest sarnaste ettevõtete jaoks investori leidmine on kogu maailmas väga raske.

Minu jaoks on muidugi kõige parem lahendus see, kui firma läheb pakkujale, keda erastamisagentuur peab kõige paremaks. Järgmine lahendus oleks see, kui ettevõte läheb mõnele teisele omanikule. Kõige hullem on aga see, kui firma jääb müümata.

See ei ole tegelikult suur õnnetus, kui erastamisagentuuri nõukogu ei tee parimat otsust. Kõige hullem on see, kui otsused jäetakse tegemata.

Mis Dvigateli erastamisse puutub, siis ei olnud ükski pakkumus nii hea, et selle üle hõisata, aga ühe pidi välja valima, sest ettevõtte majandusseis oli halb.

Ma arvan, et mingil määral kindlasti, aga seda, millest konkreetne otsus võib sõltuda, ei ole kunagi võimalik prognoosida. Kindlasti on võimalik arvamust mõjutada oma häid külgi rõhutades.

Kui pakkuja tõesti arvab, et ta on teistest parem ja suudab selles ka erastamisagentuuri nõukogu veenda, siis ei ole selles iseenesest midagi halba.

Ma ei ole kunagi sellele küsimusele vastanud, ma ei oska isegi seda öelda.

Võib-olla üks õnnestunumaid asju käesoleval aastal oli infrastruktuuri erastamise ettevalmistamiseks Pharelt saadud ligi kolm miljonit ECUd, mis oli väljaspool igasuguseid riiklikke taotlusi ja me pidime selleks täiendavalt Brüsseli ametnikke veenma.

See raha õnnestus meil saada viimasel hetkel ja mingit poliitilist toetust meil selleks ei olnud, pigem vastupidi.

Päris otseselt ei saa ühtegi ettevõtet nimetada, aga meil käib pidev vaidlus mõne «püha lehma üle», nagu näiteks Liviko ja piiritusetehased ning TOP ja EMEX.

Põhjendused, miks ei tohi erastada, on äärmiselt nõrgad, aga seda imelikum, et nad ikkagi töötavad. Vastaspoole kõva argument oli, et nad toetavad sporti.

Raske öelda. Ma arvan siiski, et ei, sest valitsuse ja erastamisagentuuri nõukogu koosseis on mitu korda muutunud.

Üldjuhul ikka täidetakse, aga on ka problemaatilisi ettevõtteid.

Me võiksime neile palju probleeme tekitada, kui sooviksime. Võime kasutada selliseid meetodeid nagu täitevameti tegevus, pankrot või taotleme lepingu tühistamist. Mõne firma puhul oleme sunnitud nende meetmeteni ka minema, mida ma loetlesin.

Seni oleme pankrotimenetluses ainult kaasa jooksnud ja oleme hoiatusi saatnud, aga ma ei hakka teile ütlema, kellele me neid teinud oleme, sest alati ei järgne hoiatusele pankrot.

See on osaliselt täidetud, sest juulis loodi erastamisagentuuri selle küsimusega tegelev osakond ja me oleme aktiivselt sekkunud seadusloomesse, et erastamisagentuuril oleks see roll ikka seadusega tagatud.

Tõenäoliselt me osaliselt selle rolli ka saame, mida tahtsime, ja nende ettevõtete maa müük, mille meie oleme erastanud, peaks jääma erastamisagentuurile.

Suhtun positiivselt ja selline selge nõue on ka Euroopa Liitu astumisel. Maa müük loob välisinvestorile kindlustunde ja tööstus- ning teenindusettevõtte alune maa tuleks neile kindlasti müüa. Kui soovitakse erandeid teha, siis võiks neid teha põllu- ja metsamaa puhul, mis ei ole välisinvesteeringute meelitamisel olulise tähendusega.

Üks probleem, millega pidi kogu aeg tegelema, oli selgitada, mida erastamisseaduse kirjutaja mõtles. Erastamisseaduses on öeldud, et parim pakkumus valitakse välja sõltuvalt ostuhinnast ja kinnitatud lisatingimustest. Enamasti ei taheta aga aru saada sellest, et millestki rohkemast pole vaja lähtuda.

Seaduseandja ei ole pidanud oluliseks pakkuja tausta küsimusi, mida vahepeal üritatakse esiplaanile tõsta. Nii kui nõukogu liikmeskond vahetub, läheb jälle nende põhimõtete üle veidi vaidlemiseks.

Ma arvan, et selles suhtes ei ole midagi muutunud.