Euroopa majandus- ja valuutaliiduga (EMU) liitumise tingimused on enamuse Euroopa Liidu liikmesriikide jaoks küllaltki karmid. Kahe põhitingimusena ei tohi EMUsse pürgivate riikide eelarvedefitsiit olla suurem kui 3% sisemajanduse kogutoodangust (SKT) ning valitsusvõlg rohkem kui 60% SKTst.

Praegu vastavad nendele kahele tingimusele viieteistkümnest riigist ainult kaks, Saksamaa ning Luksemburg. Esimese etapi tähtaeg ühisele valuutale üleminekuks, mis langeks 1997. aastasse ning mille jooksul enamus EL riikidest peaks vastama nendele tingimustele, on praeguseks põhimõtteliselt hüljatud.

Teoorias peaks väiksem eelarvedefitsiit tähendama madalamaid intressimäärasid, mis tooks kaasa rohkem investeeringuid ning uusi töökohti. Paradoks seisneb siin selles, et eelarvedefitsiit saab väheneda ainult kõrgemate intressimäärade või riigisektorile tehtavate kulutuste vähendamise arvel. Kumbki nendest variantidest ei too endaga kaasa uusi töökohti, vaid ajab rahva tänavale meelt avaldama. Just sellise stsenaariumi järgi on viimastel nädalatel arenenud sündmused Prantsusmaal.

Hetkel tasapisi lõdvenev streigilaine Prantsusmaal on näide sellest, mis juhtub siis, kui üks riik tahab oma majandusnäitajad viia vastavusse EMU nõuetega. Prantsusmaa peaminister Alain Juppé ütles 5. detsembril, et Prantsusmaa on teelahkmel, kus tuleb valida reformide või edasise majanduslanguse vahel. Pärast Juppé esitatud sotsiaalkulutuste reformimise kava, mida Prantsusmaa oleks pidanud tegema ka ilma Maastrichti lepingute olemasoluta, tabas teda riigitöötajate ootamatu meelepaha. Kuid enamuse nende inimeste silmis on just Maastrichti lepingud süüdi selles, et nende heaolu väheneb. Selline sündmuste kulg aga ei populariseeri EMU ideed, mida oleks hädasti vaja, eriti prantslaste seas.

Tööpuuduse tase Prantsusmaal on praegu umbes 12%. Paljud avaldavad imestust, kas praeguses situatsioonis on ainuüksi Maastrichti lepingute pärast vajalik rakendada selliseid meetmeid eelarvedefitsiidi vähendamiseks. Sellistel kahtlustel on oma mõte.

EMU üleminekukriteeriumid tunduvad heade majanduslike abinõudena, kuid nad ei saa olla meelevaldsed. EMU üleminekukriteeriumid on paika pandud arvestamata «patsiendi haiguse tõsidust». Vaatamata tohutule riigisektori võlgnevusele, mis moodustab umbes 135% SKTst, on Belgia suutnud säilitada tugeva valuuta ning madala inflatsiooni.

Juppé ei saa oma plaanidest enam taganeda. Vastasel juhul kaotaks ta viimase usalduse, mis põhjustaks tugeva surve frangile. Praegust olukorda ei parandaks ka president Jacques Chiraci otsus vahetada välja senine peaminister Juppé. Juhul kui lähemal ajal korraldada üldvalimised, saaks praegu parlamendis 80% kohtadest omav paremtsentristlik koalitsioon kindla kaotuse osaliseks.

Alain Juppé päästerõngaks võib saada olukorra lahendamine situatsioonis, kus tal on väga vähe manööverdamisvõimalusi.