7. veebruar 1996
Jaga lugu:

Võsukestele kättesaamatu seinatelefon

Väikeste laste vanematele valmistavad tihti tüli aktiivsed võsukesed, kes igale poole jõuavad ning laualt kõik kättesaadava alla tirivad. Nii mõnigi lapsevanem on mitmeid kordi alla tõmmatud lauatelefoni asemele ostnud raskemini kättesaadava seinatelefoni. Seinatelefon on omal kohal ka esikus ja köögis, kus tihti napib vaba pinda, ning laoruumis, kus lauda sageli polegi.

Lauatelefonidega võrreldes väiksema valiku ja funktsioonide arvuga seinatelefoni valitakse enamasti maitse järgi disainist lähtuvalt. Rolli mängib värvus, et telefoniaparaat sobiks kokku seina või mööbliga. Telefoni ostes võiks mõelda ka sellele, et aparaat väga kergesti ei määrduks. Pidevalt seinal rippuv näpujälgedega telefon küll interjööri kuidagi ei kaunista.

Enamik seinatelefone on nii pulss- kui toonvalimisega, sobides ühtlasi analoog- ja digitaalvõrku. Üles tuleb aparaadil leida vaid ümberlülitusnupp. Ettevaatlik peab olema telefonidega, mis välisreisilt kaasa toodud või nurgatagusest keldripoest ostetud. Riikides, kus pulssvalimine on unustatud, toodetakse ainult toonvalimisel töötavaid telefoniversioone.

Kui kasutada on vaid analoogliin, siis tuleb tingimata muretseda telefon, millel on pulssvalimine. Toonvalimisega telefoni sel juhul kasutada pole võimalik, kuna analoogliin ja -jaam toonist aru ei saa.

Digitaaljaama abonendil ja toonvalimisaparaadi omanikul on lisaks paremale kõnekvaliteedile võimalik kasutada mitmeid lisavõimalusi, mida pakub Digipluss-teenus. Nii võite rahuliku südamega minna sõbrale külla ja suunata oma kõned sõbra telefonile, kartmata ühestki tähtsast kõnest ilma jääda.

Või kui teie number on kinni, saate järgmise kõne suunata sekretärile, kes hiljem edastab teile kogu olulise info. Kel mõlgub meeles hakata kasutama taolisi teenuseid, peaks uut aparaati ostes tundma huvi telefoni kasutamisvõimaluste vastu, sest on üksikuid aparaate, millega parameetrite erinevuse tõttu lisateenuseid sooritada ei saa.

Lauatelefonist vähem täiuslike seinatelefonide seas on mäludega ja mäludeta variante. Enamasti ostab tarbija mäluga telefoniaparaadi, pidades sellist eesrindlikumaks.

Praktika näitab aga, et 75--80% telefonikasutajatest mäludega ei opereeri. Tavaliselt on seinatelefonidel kümme mälu ehk iga klahvi all üks mälupesa. Samas on ka kolme ja kolmekümne mälukohaga aparaate.

Telefonimälu on kahte tüüpi: kiirvalimismälu puhul saab numbri mälupesast kätte ühe näpuliigutusega, lühivalimismälu korral tuleb teha kaks vajutust. Viimasel juhul on aparaadil tavaliselt M-klahv, tähistamaks mälu ehk memory't, mille vajutamise järel võib teatud numbri all peituvast mälupesast vajaliku abonendi kätte saada.

Kui telefon on mäluga, siis peaks sellel olema ka patarei, kuna liinipingest toituval telefonil kaob seinast väljatõmbamise korral mällu salvestatu.

Seinatelefonide puhul on oluline kinnitusmeetod ja käepärasus. Käes mugav, kuid seinapealsest hoidikust raskesti kättesaadav aparaat pole kuigi otstarbeks ost.

Samuti tasub aparaadi hinda vaadates ja oma kasutamissoove analüüsides uurida mugavusfunktsioonide olemasolu. Väga tavapäraselt on ilmselt kõikidel telefonidel olemas viimase numbri kordus.

Sugugi mitte kõigil pole aga võimalust reguleerida kõne kuuldavust. Kui helistatakse näiteks Tallinna piires ja kuuldavus on väga hea, siis saab kuuldavusregulaatoriga vältida liig valjuhäälset karjumist kõrva. Kui aga helistatakse näiteks Obinitsasse, tuleb mingigi kuuldavuse saamiseks kõne valjemaks keerata.

Heliregulaatoriga saab tellida hääle tugevust. Magamistoas olev telefon annab köögis olijale kõvahäälselt märku, samas ruumis viibides võib põrgulärmi tegija mahedahäälseks keerata.

Soovijad võivad turult otsida display ehk ekraaniga aparaate, liikuvatel inimestel võib tekkida pakiline vajadus automaatvastajaga mudeli järele.

Osal telefonidel on peal kaugekõnede piiraja, mis keelab valida üle seitsme numbri. Nii ei pea lapsevanemad kartma, et võsukesed erootikatelefonil helistavad ja suuri arveid teevad.

Köögis toimetavale perenaisele meeldiks ehk telefoni käed-vabad-versioon. Parema kõnekvaliteedi saamiseks soovitavad spetsialistid valida telefon, mille mikrofon on suunatud seina või laua poole, moodustades kõlapinna. Üldse tasub poes telefoni kõla proovida, sest hääl ja disain on tihti seotud ning kõlakojaga aparaat võib kasutades ebamugavust tekitada. Telefoni lisavarustusest võib leida mugava, kuni 10 meetri pikkuse juhtme, mis suurendab telefoniga kõneldes märgatavat liikumisvabadust. Pidevalt keerdu kiskuva juhtme peale ärritujad võivad muretseda keerdotsikuga telefonijuhtme.

Kui tegemist ei ole just leheputkast 80 krooni eest ostetud telefoni või süsimikrofoni omava vana aparaadiga, mille paratamatu saatus on ragisemine, siis üldiselt on telefon ilmselt üsna kapriisitu seade. See ei tähenda, et side alati õnnestuks.

Vaatamata viimastel aastatel tehtud jõupingutustele ja investeeringutele on mõnel pool liinid ikka veel kurvalt halvas olukorras. Aparaat ei pea sugugi katki olema, et kõne ebaõnnestuks.

Erinevatel analoogjaamadel võib impulsi saatmise kiirus olla erinev, mis tähendab, et numbrit valides ei saa jaam aru, mida temalt tahetakse.

Teine variant on, et kõne ei helise sisse, seda eriti relee puhul, mille pinged ja takistused on teistsugused kui tavalise liini puhul. Erinevatel aparaatidel on erinev parameetrite skaala, mille piiridesse peavad pinged ja takistused mahtuma. Kui mahuvad, siis töötab telefon ilusti, kui ei, siis on aparaat võimetu signaalist aru saama.

Seega võib mõne kehva analoogliini taha üks mudel sobida, teine aparaat aga mitte. Lahendusi ja abivahendeid on ka sellistest olukordadest jagusaamiseks, kuid sel juhul peab sekkuma juba spetsialist. Probleeme võivad tekitada ka telefoni pistikud, mille standardit pole meil välja kujunenud.

Vanast ajast on kõigile telefoniomanikele teada neljakandilised ja neljaharulised Poola pistikud. Uued aparaadid vastavad kolmeharulistele Soome standarditele. Seega tuleb kas osta uue aparaadiga koos uus pistkupesa või kasutada spetsiaalseid üleminekuid ja miniliideseid.

Jaga lugu:
Hetkel kuum