Tõsine multimeedia hakkab endasse üha enam haarama ka videopilti ja tähendab seda, et me kõik need võimalused oma igapäevasesse töösse integreerime.
Näiteks võiksin mina istuda täna, pühapäeval, siin kesklinnas trükikoja müügikontoris, vaadata üle töid ja saata linnaservas asuvasse trükikotta tootmisjuhile esmaspäevaste tööde kohta kommentaare, lisades töödele suusõnalisi soovitusi (see on vahetevahel palju lihtsam, kiirem ja mõjusam, kui kirjutamine), selgitades videoklipis «puust ja punaseks»-põhimõttel, kuidas ma midagi teha olen mõelnud.
Minu märkused oleksid nii ka hiljem trükkalile kättesaadavad, ja kui tal tekib küsimusi, saaks ta võtta otse pildiühenduse minuga, et nõu küsida või selgitada praktilist näidet kasutades, kui rumal ma ikka olen.
Milleks seda kõike vaja on? Miks ei võiks ma võtta bussi number 1A või taksot ja sõita linnaserva olukorraga tutvuma? Räägitakse, et aeg olla raha, ja kui me mõne aasta pärast jõuame tasemele, kus millegi üleüldse valmis tegemine pole erinevalt nõukogude ajast enam sugugi tähistamistväärt sündmus, siis jääbki meile ainult aeg, mille arvelt eluks vajalikku raha teha...
Mis siis võiks praktilisel multimeediaarvutil lisaks olla?
Riistvara poole pealt võtaks video koos pisikese kaameraga ja kindlasti midagi arvuti võrgutamiseks, olgu see siis võrgukaart firma võrguga ühendamiseks, millele lisaks kuluks ära firma üüriliini-Internetiühendus, või modem kodusemaks kasutuseks või pisikesele firmale.
Muuhulgas on kuulda olnud, et ISDN (integrated services digital network) ehk telefonivõrgu noorenduskuuri läbi teinud variant peaks sellel kevadel ka Eestis praktiliselt kasutatavaks muutuma, ja selle pakutav infoedastuskiirus peaks juba lubama teatavat videokonverentsi.
Loomulikult tähendab eelpool kirjeldatu seda, et te ei osta arvutimüügifirmast lihtsalt selle või teise lisaseadmega arvutit, vaid terve toimiva lahenduse oma muredele. Arvata on, et nõudmine tasemel arvutialaste teadmiste järele lähiajal suuresti kasvab ja osa «meie kah»-tüüpi arvutimüüjaid on sunnitud pillid kotti panema või mobiiltelefonimüüjateks hakkama, sest telefoni kasutamine läheb iga aastaga aina hõlpsamaks.
Otse loomulikult on ka telefonil palju lisarakendusi, aga vähemalt ühes ennast suurelt reklaamivas mobiiltelefonipoes vastati minu korduvalt, hästi aeglaselt ja võimalikult selge artikulatsiooniga esitatud küsimusele, kas nad teavad, kas ja kuidas GSM-telefonile Interneti vahendusel tekstiteadet saab saata ja kas telefonilt ka vastu saab kirju saata, et «ma ju ütlesin teile, selleks on vaja osta PC-kaart». Muide, ei ole vaja!
Aga seda, mis on teie GSM-telefoni Interneti-aadress, küsige oma telefonimüüjalt?