4. märts 1996
Jaga lugu:

Levicom tahab saada teiseks Eesti telekommunikatsiooniäris

Intervjuu ASi Levicom juhatuse esimehe Tõnis Paltsiga

Levicomi kuulub kokku seitse telekommunikatsiooniäriga seotud firmat. Nende hulgas Eestis, Lätis, Leedus ja Venemaal tegutsev Eesti suurimate mobiiltelefonide müüjate hulka kuuluv Levi & KuTo, mobiilsideoperaator Ritabell, telekommunikatsioonialaseid teenuseid pakkuv Eesti Telag ja Tallinna Kaabeltelevisioon. Kontserni kogu netokäive ulatus eelmisel aastal 150 miljoni Eesti kroonini. Sellel aastal peaks aga käive tänu mitmete projektide käivitumisele mitmekordistuma.

Saada operaatoriks number kaks Eesti telekommunikatsiooniturul. Oma tegevust oleme laiendanud Eestist väljapoole, et muutuda atraktiivseks investoritele, kellele meeldivad ainult suured ja veel kord suured firmad.

Kahtlemata see nii on, sest kogu tootmine maailmas muutub üha infomahukamaks. Näiteks selle sama mobiiltelefoni hinnast moodustavad osad ainult 100 dollarit, ülejäänud on kõik aga oskusteave. Eesti riigi ülesanne on kiiresti aru saada sellest, kuhu ühiskond praegu liikumas on. Vaieldakse selle üle, kust ühiskond ära liikunud on. Keegi ei julge öelda seda, et Eesti rahva tulevikule mõtleks see valitsus, kes põllumajanduse homsest ära keelaks.

Võib-olla on see liiga järsult öeldud, aga ära tuleks keelata selline põllumajanduslik tegevus, mille toodangu omahind on 2000. aastal kallim kui mujal maailmas. Elujõuline on see rahvas, kes on rikas ja suudab vastu pidada järgmised kümme aastat. Telekommunikatsiooni osatähtus maailma majanduses kasvab pidevalt, toidu oma aga väheneb.

Kahtlemata oleme oma osaluse suurendamisest huvitatud ja meil on LatGSMis ka ette nähtud osaluse suurendamine vastavalt kokkuleppele kuni 25 protsendini. Mida suurem osalus kontsernis, seda rohkem on Levicomi potentsiaalsed investorid valmis investeerima LatGSMi.

Alguses paistis olevat õnn, et üks osanik sai transpordiministriks, hiljem rippus see aga nagu kivi meil kaelas. Tänu sellele sattus võit suure kahtluse alla ja osaluse müümata jätmine oleks väljendanud korruptsiooni. Asjaga seostus suur meediakära, mis oli tugevasti tingitud mõne kohaliku tegija poolt ja meie vastu. Mõnede kohalike firmade suhted meediaga ei tulnud meile siinkohal kasuks.

Kahtlemata oleme sellest huvitatud, nagu ka meie potentsiaalsed investorid, kellega peama läbirääkimisi investeeringutest Levicomi. Teistpidi hakkavad siin aga kindlasti kaasa mängima need reeglid, mis Telekomi erastamiseks koostatakse. Kui me hakkame osalema teistes firmades, siis tegelikult see Eesti maksumaksjale kasuks ei tule ja ma usun, et sellist mängu valitsus ei lase toimuda.

Ma ei usu, et meile antakse võimalust osaleda ka teises mobiiltelefoni operaatorfirmas Eesti Mobiiltelefonis. See oleks konkurentsi hävitamine Eesti turul. Selle kurioossseks näiteks ongi Soome Tele ja Rootsi Telia tegutsemine siin. Nad osalevad tegelikult kahes telekommunikatsiooni operaatoris ja saavad väga hästi kokku mängida nii, et uutel tegijatel on väga vähe ruumi.

Uute operaatorite edukus sõltub suhetest Eesti Telefoniga. Uuel mobiilsideoperaatoril ei saa olla mingit äri ilma Eesti Telefoni võrku sisenemata, aga sisenemise hind määratakse nn interconnection'ilepinguga. Esialgu ei ole uutel operaatoritel 90 protsenti tehtavatest kõnedest oma võrgu sisesed. Kõne ühest võrgust teise siirdumise mõneprotsendiline hind võib aga määrata kogu kasumi.

Omaniku vaatevinklist on aga Eesti Telefon ja Eesti Mobiiltelefon üks firma. Eesti Mobiiltelefoni omanik ei taha näha enda kõrval konkurenti. Iga uus konkurent on tema jaoks kadunud raha. Mina omanikuna avaldaksin survet Eesti Telefonile, et uute turule tulejatega sõlmitaks halvad lepingud. On tehtud saatuslik viga, et samadele omanikele on lubatud selline süsteem ja siin saab süüdistada vaid Eesti riigi esindajaid.

Kes ütleb, et see hind oli õige? Jah, see ideoloogia on õige, kuid küsimus on selles, et Eesti Mobiiltelefon oleks tulnud anda teistele omanikele. Eesti Telefoni kontsessioonlepingu idee on õige, küsimus on vaid selles, kas seda kontrollitakse küllaldaselt.

Lepingut rikkumata saab sõita mööda väga laia teed. Vasakul pool ääres aetakse kõrgeks firma äriväärtus. Mida tugevamaks nad monopoli ajavad, seda suurem on firma müügiväärtus. Teisel pool ääres sõites luuakse Eestis infrastruktuur, mis on vajalik ka riigile, säilitades samal ajal kasumi.

Kas Eesti Telefon on õige hinnaga müüdud, on samuti küsitav. Väidan, et ta on müüdud vale hinnaga. Kui Eesti Telefoni kasum on sellel aastal umbes 200 miljonit krooni ja kui ta müügi hetkel on hinnatud 400 miljonile, ainult kahe aasta kasumile, siis on ainuke järeldus siin, et Eesti riik on selle muidu käest ära andnud. Telekommunikatsioonifirmasid müüakse hinnaga, mis on kümne aasta kasumi suurusjärgus. Eesti Telefoni tegevuse kohta puudub riigil analüüs, kas nende praegune tegevus on õige. Kui analüüs puudub ja kui teisel omanikul on äriväärtuse tõstmise soov ainuke eesmärk, siis tekib kahtlus, kas firmat arendatakse õiges suunas.

Juba praegu ei piira see leping kohalikku telefonsidet. Suurtes linnades, seda eriti Tallinnas, alustame me fikseeritud ehk nn tavaliste telefoniliinide pakkumisega niipea kui võimalik ja kui oleme küllaldase kaablivõrgu kätte saanud, et asi ära tasuks. Juhul kui seda tehakse kaabeltelevisiooni baasil, on see kahtlemata kasulik.

Tuleviku peale mõeldes ei ole rahvusvaheline telefonside aga nii atraktiivne kui kohalik telefonside. Sellepärast, et seal tekib tulevikus suurem konkurents kui kohalikus võrgus. Viimane on kohtinvesteeringukeskne -- kui sa oled korra kliendi juurde investeerinud, siis sinna keegi teine naljalt ei investeeri. Rahvusvahelist telefonsidet on aga lihtne käima panna ja tulevikus konkurents seal süveneb.

Jaga lugu:
Hetkel kuum