5. märts 1996
Jaga lugu:

Ringhäälingu saatekeskus -- üksik erastamisootel dinosaurus

Eesti Telekomi allettevõttena tegutseva saatekeskuse raadio- ja televisioonijaamade kaudu jõuvad eetrisse pea kõik Eesti televisiooni- ja raadioprogrammid.

Just telekanalid ja raadiod maksavad saatekeskusele selle eest, et saade nende sihtgrupini jõuaks. Ilma saatekeskuse raadiolaineid kiirgavate tornide ja mastideta muutuks võimatuks jälgida nii Kanal 2, TV3, kui ka Eesti Televisiooni. Kuuldamatuks osutuksid ka Eesti Raadio programmid ja palju eraraadioid.

Ruudi näitab lihtsurelikule arusaamatute sümbolite ja joonekestega kaetud Eesti kaardil, et saatekeskuse mastide ja saatejaamadega on kaetud terve Eesti. Kokku on firma bilansis arvel tervelt 48 erinevat masti.

Kõige kõrgema, Koeru raadio ja televisioonijaama mast ulatub maapinnast 349 meetri kõrgusele. Temast vaid 36 meetri võrra lühem on saatekeskuse sümboliks peetav Tallinna teletorn, olles tuntuselt kindlasti esimene, kuid kõrguselt alles kolmas saatekeskuse mastide ja tornide rägastikus. Iga saatekeskuse torni juures on veel omakorda paar tehnilist hoonet ja jupike maad.

Kogu toredus kokku teeb silmad ette nii mõnelegi Euroopa kääbusriigile. Saatekeskuse kasutada on 2,67 ruutkilomeetrit maad. Firma eelmise aasta bilansis seisab arvel 70 hoonet kogupindalaga 18 507 ruutmeetrit ja 9 elamut 47 korteriga. Töötajate arv ulatub praegu veidi üle 200 inimese.

Lähiajal tabab ringhäälingu saatekeskuse nimelist väikeriiki aga karmilt erastamise halastamatu käsi. Eesti Telekomi allüksusena toimivast saatekeskusest peaks saama Ringhäälingu Saatekeskuse AS ning aktsiatest soovib riik maha müüa lähiajal pea poole. Riigi omandusse peaks kavade kohaselt jääma 51 protsenti aktsiatest.

Eesti Telekomi peadirektor Toomas Sõmera ütleb, et riigi osalust on vaja vähendada ainuüksi sellepärast, et saatekeskus vajab täiendavaid investeeringuid. Saatekeskuse seadmed pärinevad suurelt osalt 70ndatest ja 80ndatest aastatest. Vanim saatja kannab valmistusaastat 1949. Kuigi füüsiliselt on seadmed ehk töökorraski, on nad moraalselt vananenud.

Pingeid suurendab lähenev aastatuhat, mil muu maailmaga tempos püsimiseks on vaja tehnoloogiat põhjalikult uuendada. Esiteks peab elektriside inspektsiooni korralduse kohaselt järgmise aastatuhande alguseks ära kaduma nn. Vene lühilaine ala kasutamine ja kõik saated peavad üle minema 87,5--108 MHz sagedusalale. Mõtlema peab hakkama ka CD-plaadi kvaliteeti andva nn digitaalraadio kasutuselevõtule. Kolmandaks soovitakse välja ehitada Eestit kattev kolmeprogrammiline TV saatevõrk.

Samas aga ei ole ole saatekeskusel oma alla 10 protsendise aastarentaablusega võimalik Sõmera ütlusel kuidagi teha täiendavaid investeeringuid. Saatekeskuse käive oli eelmisel aastal 31,5 miljonit krooni. Samas aga oleks vaja ja ilmselt ka võimalik saatekeskuse aktsiate müügiga sisse tuua 100--200 miljonit krooni, märgib Sõmera.

Üks põhjus saatekeskuse väikeses rentaabluses on kindlasti saatekeskuse tariifide madal hind. Vähemalt niimoodi arvavad Rein Ruudi ja Toomas Sõmera. Või nagu ütleb Sõmera: «Nende tariifidega juba kaugele ei jõua.»

Teise probleemina toob Sõmera välja selle, et hoolimata saatekeskuse väikesest käibest, oldi talle 1995. aastal võlgu 5--6 miljonit krooni. Kõige suurem võlglane oli seejuures Eesti Raadio.

Riikliku sektori suur osakaal saatekeskuse teenuste kasutajana hakkab mängima suurt rolli ka selle aktsiate müügil. 60 protsenti saatekeskuse tuludest tuleb riigiraadiost ja televisioonist, need on aga eelarvelised vahendid.

«Selle rahaga on aga nagu on ning selles suhtes on erastamine poliitiline küsimus,» märgib Sõmera.

Praegu tegelevad telekommunikatsioonihaid saatekeskusele sobiliku investori otsimisega. Nende arvates peaks tegemist olema saatekeskuse Lääne--Euroopa analoogiga.

Huvilistest ei ole puudust tulnud. Ruudi osutab oma paremal lauanurgal kõrguvale paberivirnale ja ütleb, et peiud on esialgu naeratanud ja saatnud ainult lilli. «Keegi sõrmust ei ole saatnud,» tõdeb ta.

Kõige kaugemale on läinud kontaktid siiani Rootsi Telekomiga. Suuremat huvi asja vastu on näidanud ka soomlaste Yleisradio ja sakslaste Deutsche Telekom.

Saatekeskuse aktsiate müügi teeb problemaatiliseks ettevõtte väike rentaablus. Suurte summade investeerimisel ei ole erilist mõtet, kui raha tuleb tagasi alles poole sajandi pärast.

Ruudi sõnul üritab ettevõte säästa pidevalt tööjõule tehtavaid kulutusi. 1995. aastal moodustasid need 35 protsenti firma kuludest ehk pea 11 miljonit krooni.

Ruudi teab rääkida, et Soomega võrreldes on eestlaste tehnilise personali osakaal suur. Kui firmas töötas 1995. aasta oktoobris 223 inimest, siis 170 neist oli seotud jaamade teenindamisega.

Soomlastel piisab pilguheitmisest Helsingis asuvale tabloole, et selgeks saada, mis lahti Lapimaal asuvas jaamas, kirjeldab Ruudi põhjanaabrite võimalusi. Juhul kui mõni tuluke punast peaks näitama, saadetakse pealinnast mees kohale, kes vea kiirelt ära parandab. Eestis seevastu on igal suurema jaama juures oma kindel seltskond, kes seda teenindab ja käigus hoiab.

Võitlust peetakse ka vasevarastega, kuna saatjate näol on tegemist vasekrattide unistusega. Seetõttu ongi näiteks Ida-Virumaal asuvad objektid justkui ülisalajased veneaegsed luurejaamad, millel on automaatidega varustatud valvemeeskonnad. «Kohtla-Järvel tuli ette ka tegelikku automaatidega tulistamist,» nendib Ruudi karmilt.

Kulude taset hoiab saatekeskus madalal väikeste palkadega. Keskmine palk firmas on seni 3000 krooni, kuid varsti tahavad mehed hinnatõusu jätkudes ilmselt rohkem raha saada, kardab Ruudi.

Kokku hoida üritatakse ka muude kulude arvel, näiteks köetavate pindade vähendamisega. Saatekeskuse ligi sada maja on ehitatud pea kõik ajal, mil ökonoomsus ei olnud eesmärgiks. Firma kulutustest moodustab energia ja kütuse eest väljakäidud raha veerandi.

Saatekeskuse juhid leiavad, et firma rentaablust tuleks tõsta senise 10 protsendi asemel vähemalt 25--30 protsendi piirimaile, nagu see on ka mujal riikides. Peamiselt võiks rentaabluse tõus Sõmera arvates leida aset saatekeskuse teenuste tariifide tõusust.

Saatekeskuse teenuste kasutajatest eratelevisioonijaamade juhid ei ole tariifide järjekordest plaanitavast ligi 20protsendilisest tõusust loomulikult kuigi suures vaimustuses.

Kanal 2 ühe omaniku Ilmar Taska sõnul on saatekeskus juba praegu kasumiga ope-reeriv ettevõte. Seevastu on telekanalid aga kahjumis, märgib ta. Mujal maailmas on Taska sõnul saatekeskuste tegevus kooskõlas teleturu arenguga.

Samas lisab ta, et juhul kui saatekeskusel oleks olemas korralik äriplaan, võiks temagi olla huvitatud sinna investeerimisest või investorite leidmisest.

Juba praegu moodustavad Taska sõnul saatekuludele tehtavad kulutused 35--50 protsenti Kanal 2 ärikuludest. Taska viitab samas aga Ameerika Ühendriikidele, kus telekanali tegevuskuludest moodustavad lähetuskulud harva üle 5 protsendi.

Taska vastumeelsusega tariifide tõusu suhtes ühtib ka TV3 tegevdirektori kohusetäitja Andres Jõesaar. Tema prognooside kohaselt tooks teenuste tariifide tõus endaga automaatselt kaasa TV3 saadete mahu vähenemise.

«Hea oleks kui saatekeskust kontrolliks erakapital, kes leiaks tulude suurendamiseks parema variandi kui tariifide tõusu,» märkis Jõesaar.

Küsimusele, kas telejaamadele poleks lahenduseks mitte reklaamihindade tõstmine, vastab Jõesaar, et ta kahtleb sügavalt, kas turg selleks valmis on.

Jaga lugu:
Hetkel kuum