Kultuurimajade erinev elu

Dvigateli endine peadirektor Vladimir Galkin räägib, et ettevõtte erastamisprogrammi lülitumisel tuli kultuurimajad koos teiste tootmisega otseselt mitteseotud objektidega maha müüa. Ehk kaelast ära saada, täpsustab ta.

«Spordisaal on nüüd munitsipaalomandis, klubi Majak müüsime kolm aastat tagasi 4,5 miljoni krooni eest Tööstuse ja Ehituse Kommertspangale,» teatab Galkin rahulolevalt.

Spordisaalis tehakse sporti edasi. Majaki ostnud Tööstuspank on kultuurihoone korda teinud ja pidi seal oma panga harukontori avama, räägib Galkin, kuid meenutab samas, et Tööstuspank avas oma Lasnamäe kontori hoopis mujal. «Nüüd ma ei teagi, mis nad selle majaga peale hakkavad,» lausub ta järele mõeldes.

Kunagine Kirovi-nimelise kalurikolhoosi kultuurikeskus on praeguse ASi Esmar bilansis. Esmar on selle omakorda välja rentinud.

Esmari juhtuse esimees Kalju Visnapuu meenutab, et alguses oli kultuurikeskuse majandamisega raske. Ettevõtte juhatus pidi leidma võimalusi, et maja ennast nii-öelda ära toidaks, lausub ta.

Maja esimesel korrusel on söökla, apteek, kauplused ja kohvik. Visnapuu sõnul kasutavad neid ruume endiselt toitlustusasutused. Teisel korrusel asub suur saal, raamatukogu, rida väiksemaid kontoriruume. «Neid ruume kasutab nüüd Concordia rahvusvaheline ülikool,» tunneb Visnapuu head meelt ning lisab, et saal sobib hästi ülikooli loengusaaliks.

Visnapuu meenutab ka Kirovi kolhoosi aegse kultuurikeskuse puhkpilliorkestrit Helikon, millest on tänaseks välja kasvanud piirivalveameti puhkpilliorkester. «Pillid on juriidiliselt veel meie omad,» lausub ta.

Kui inimesed tahavad aga pilli mängida, siis las mängivad ja Esmar ei hakka neid pille orkestrilt ära võtma, lisab Visnapuu samas.