Kultuurimajade erinev elu

Kultuurimaja on vaja kütta ja korras hoida, kuid kelle jaoks ja milleks seda teha, ei ole ettevõttel täna enamasti selge. Nii püüabki ettevõtja paremal juhul kultuurimaja maha müüa või välja rentida, halvemal juhul välditakse sellele üldse mõtlemast.

Kunagises Tallinna vineeri- ja mööblikombinaadi klubis asub nüüd Sõnumilehe toimetus. Tallinna raudteelaste klubis lõhub diskomuusikat tantsuklubi Black Box. Endises trükitööliste klubis on praegu Von Krahli teater.

Dvigatelil oli selle aastakümnendi alguses spordiklubi ja klubi Majak.

Dvigateli endine peadirektor Vladimir Galkin räägib, et ettevõtte erastamisprogrammi lülitumisel tuli kultuurimajad koos teiste tootmisega otseselt mitteseotud objektidega maha müüa. Ehk kaelast ära saada, täpsustab ta.

«Spordisaal on nüüd munitsipaalomandis, klubi Majak müüsime kolm aastat tagasi 4,5 miljoni krooni eest Tööstuse ja Ehituse Kommertspangale,» teatab Galkin rahulolevalt.

Spordisaalis tehakse sporti edasi. Majaki ostnud Tööstuspank on kultuurihoone korda teinud ja pidi seal oma panga harukontori avama, räägib Galkin, kuid meenutab samas, et Tööstuspank avas oma Lasnamäe kontori hoopis mujal. «Nüüd ma ei teagi, mis nad selle majaga peale hakkavad,» lausub ta järele mõeldes.

Kunagine Kirovi-nimelise kalurikolhoosi kultuurikeskus on praeguse ASi Esmar bilansis. Esmar on selle omakorda välja rentinud.

Esmari juhtuse esimees Kalju Visnapuu meenutab, et alguses oli kultuurikeskuse majandamisega raske. Ettevõtte juhatus pidi leidma võimalusi, et maja ennast nii-öelda ära toidaks, lausub ta.

Maja esimesel korrusel on söökla, apteek, kauplused ja kohvik. Visnapuu sõnul kasutavad neid ruume endiselt toitlustusasutused. Teisel korrusel asub suur saal, raamatukogu, rida väiksemaid kontoriruume. «Neid ruume kasutab nüüd Concordia rahvusvaheline ülikool,» tunneb Visnapuu head meelt ning lisab, et saal sobib hästi ülikooli loengusaaliks.

Visnapuu meenutab ka Kirovi kolhoosi aegse kultuurikeskuse puhkpilliorkestrit Helikon, millest on tänaseks välja kasvanud piirivalveameti puhkpilliorkester. «Pillid on juriidiliselt veel meie omad,» lausub ta.

Kui inimesed tahavad aga pilli mängida, siis las mängivad ja Esmar ei hakka neid pille orkestrilt ära võtma, lisab Visnapuu samas.

Kehra linna ainuke kultuurimaja kuulus linna ainsale suurettevõttele, Kehra paberi- ja tselluloosikombinaadile. Kui viimane läks paar aastat tagasi pankrotti, tõmbas ta endaga kaasa kogu linna, sealhulgas ka kultuurimaja.

«Nõme olukord,» iseloomustab Kehra linnapea Jüri Lillsoo kujunenud olukorda.

Kehra paberitööstus läks pankrotti eesmärgiga katsetada äsja jõustunud pankrotiseadust. Suurettevõtte pankrotiga läks aga kogu Kehra pankrotti. «Majad saime õnneks kuidagimoodi päästa, kuid kultuurimaja jäi pankrotipessa,» lausub Lillsoo.

Lillsoo räägib, et praegu on olukord, kus 350 istekohta mahutava saaliga kultuurimaja kuulub ärimeestele, kes ei ole selle maja käekäigu vastu mingit huvi üles näidanud. Maja laguneb igast otsast, küte ja elekter on välja lülitud.

Linn tahaks hoonet endale, kuid raha selle ostmiseks ei ole, kurdab Lillsoo. Niisama ei anna seda kogu regiooni ainsat kultuurimaja linnale aga keegi, märgib ta murelikult.

Ka kogu Sillamäe linna infrastruktuur kuulus suurettevõttele Silmet. Tootmistegevuseks mittevajalik vara eraldati ühe aktiga 1992. aastal ettevõtte varade hulgast munitsipaalomandisse.

«Meil on suur kultuurimaja,» räägib Sillamäe linnapea Sergei Sobolev. Ta ütleb, et linna kultuurimajas toimub palju üritusi ja asutust kasutatakse aktiivselt. Samas möönab Sobolev, et Sillamäe kultuurimaja vajab remondiks raha. «Raha aga omavalitsusel napib,» ütleb ta.