Vähi eelistab kiikhobust

Koonderakond eesotsas Tiit Vähiga on võitnud küll mitu parteidevahelist lahingut, ent on kaotamas sõda. Raskete kompromisside hinnaga kätte võidetud peaministritool hukutab partei ning kisub alla ka Vähi enese reitingut. Viimase EMORi valimiseelistuste küsitluse tulemused näitavad, et koonderakonnale on jäänud vaid 5% valijate toetus. Kui reformierakonna toetajaskond on aastatagustest valimistest saadik püsinud 20% piirimail, siis Vähi partei populaarsus on kahanenud üle kahe korra.

Vähi partei mainele on põntsu pannud õpetajate ja kultuuritöötajate «palga tõstmine», pensionäride kasvav rahulolematus, aga küllap ka lätlaste lubamine Eesti kalavetele. Äripäeva hinnangul langeb koonderakonna populaarsus veelgi, sest koalitsioonis parempoolse reformierakonnaga ei suuda Vähi täita oma toetajatele antud lubadusi.

On tekkinud omapärane olukord, kus valitsus koosneb nii selgelt parempoolsete kui vasakpoolsete vaadetega ministritest, peaminister aga kõigub kiikhobusena mõlemale poole. Sisuliselt on valitsus teovõimetu. Iga tõsisem otsus, näitena võib tuua tulumaksuseaduse muutmise eelnõu, tähendab ühe või teise poole esindajatele oma põhimõtetest taganemist või koalitsioonist lahkumist. Mõlemad on halvad variandid. Nii käibki üks pidev edasi-tagasi pendeldamine, täpselt nagu kiikhobusegi puhul -- liikumine on, aga edasiminekut ei ole.

Ettevõtja seisukohalt on otsustusvõimetu valitsus isegi parem kui otsustavalt vasakpoolne valitsus. Ent Eesti arengule paigaltammumine kindlasti kasuks ei tule. Lähtuvalt viimasest parteide populaarsusküsitlusest oleks reformierakonnal viimane aeg seisev vesi liikvele panna.

Spekuleerigem teemal: mis juhtuks siis, kui Kallas koalitsioonist lahkuks. Tõenäosus, et Vähi suudab kokku panna kolmanda riigikogule sobiva ministrite kabineti, on imeväike. Jõuame erakorraliste valimisteni. Nende puhul on aga reformierakonna edumaa konkurentide ees mäekõrgune, mida võib veelgi kasvatada oskusliku partnerite valiku ja reklaamikampaania abil.

Hea partner oleks mõõdu- kate partei liider Andres Tarand, kes on korduvalt öelnud, et nende partei toetab reformierakonna vaateid. Erinevus on vaid suhtumises tasulisse haridusse, ent selles asjas ei tohiks kompromissi saavutamine kujuneda takistuseks.

Kujutagem ette valimis-plakatit, millel naeratavad kõrvuti Tarand ja Kallas. See tandem lööks pika puuga ka Arnold Rüütlit, isegi siis, kui viimasel õnnestuks ühendada kõik neli põllumeeste parteid pensionäride ja perede liiduga. Nii Vähi kui Edgar Savisaar jõuaksid kah parlamenti, ent neil käiks peamine võitlus 5% künnise ületamise pärast.

Kallase-Tarandi liidul oleks ilmselt ka tugev argument ettevõtjatelt valimiskampaania jaoks raha küsimiseks. Valitsusse jõudmise korral pole neil enam vaja vastalistega vaielda, kogu energia saaksid nad suunata riigi hoogsale friedmaniseerimisele. Paari aasta pärast tõuseks Eesti rahvuslik koguprodukt mitte 2--3%, vaid 10--15% aastas.

Kõik see ei pruugigi jääda vaid elukaugeks unistuseks, kuid selle realiseerimine nõuab lisaks ilusatele loosungitele tarka ja energilist tegutsemist. Võib-olla meeldib aga oravaperele pingelise valimiskampaania asemel rahulikult Mercedeste tagaistmetel pähkleid krõbistada.