Oli kord nutikas ettevõtja, kes otsustas avada toidupoe. Algul läks päris kenasti, aga ühel päeval märkas ta üht tõmmut meest, kes tema poe ees pappkastilt Voimixi ja spagette müüs. Ettevõtja ei teinud algul sellest väljagi, mõeldes, et igaüks tahab elada. Aja jooksul aga kahtlase kaupleja sortiment suurenes, pappkast asendus pingi, veel hiljem letiga. Ettevõtja aga märkas, et tema poe käive jääb järjest väiksemaks. Maksude ja palkade maksmisega tekkis raskusi. Suurem ebameeldivus tabas ettevõtjat aga siis, kui must mees linnavalitsuse loal poe ette putka püsti pani, see viis poe käibe kriitilise piirini.

Eesti jaekaupmehed võivad kaduda ajalukku, kui riik ei suuda turgude ja kaupluste vahel tekitada võrdset konkurentsi. Äripäev peab kahetsusega nentima, et turukaubandus on väljunud oma territooriumilt tänavatele ja kägistab seal oma maksuvaba kaubaga jaemüüjaid, kes on oma eksistentsi pärast pahatihti ka ise sunnitud maksupettuste teed minema. Kui riik näeb ettevõtluse vaba arengut selles, et ühed peavad makse maksma, aga teised mitte, ühed peavad klientide eest vastutama ja teised mitte, siis on küll palju tahta, et maksumaksjad oleksid lojaalselt nõus eelarvet täitma.

Toimetuse arvates on viimane aeg lõpetada Eestis vene-poola tüüpi turgude ja putkade tegevus, kus puudub sisuliselt kontroll kauplemise üle. Rääkimata sellest, et riigile jääb laekumata miljonite kroonide eest makse, mida oleks hädasti tarvis kasvõi haridustöötajate palkade tõstmiseks.

Suurt silmakirjalikkust näitavad turuküsimuses üles paljud hulgikauplejad. Nende mesimagusa näoga agendid on tüütuseni nõus seisma jaekaupmeeste uste taga, samal ajal kui ladudest müüakse salakaubana üle piiri toodud kaupa turudiileritele, kes garanteerivad hulgimüügifirmale musta raha.

Õnneks on valitsus, kes moodustas ametkondadevahelise komisjoni turukaubanduse ja sealse maksupetturlusega võitlemiseks, sellest aru saama hakanud. «Kavatseme hakata piirama lokkavat turumajandust,» märkis rahandusministeeriumi kantsler Enn Pant Eesti Päevalehele.

Turgude korrastamiseks sel-leni, et tekiks võrdne konkurents, peab riik rakendama administratiivseid meetmeid. Kahjuks ei ole inimeste teadlikkus nii kõrge, et ilma politseita, tervisekaitsetalituseta ja konkurentsiametita läbi saaks. Samas ei ole aga ka nimetatud ametkonnad suutnud saavutada oma töös ootuspäraseid tulemusi. Nad peaksid turukaubanduse puhul ise ilmutama initsiatiivi, mitte ootama, kuni valitsuse tasandil komisjone moodustatakse. See, et turukaubandusega seonduv valitsuses üles võetakse, on ainult näide sellest, kuidas ühed ametnikud peavad hakkama teiste tööd üle tegema.

Turul peaks müüdama juur- ja puuvilja, liha ja teisi töötlemata põllumajandussaadusi ning käsitöökaupu. Pakitud toidukaup võiks müügil olla ainult hoonetes, mitte aga avaturul, kus vihm ja päike selle kvaliteeti rikuvad. Turupoolsed põhjendused, nagu saaksid inimesed nii oma kauba odavamalt kätte, ei pea vett. Tihtipeale on kauplustes paljude kaupade hinnad odavamad kui turul. Ei maksaks ka unustada seda, et kauplus kannab kliendi ees vastutust, turg aga mitte.

Kui kaua tarbijad turukaubitsejate keskaegseid kauplemisviise kannatavad, see on nende endi otsustada. Riigi funktsioon on igal juhul tagada kõigile võrdne konkurents.