Ulmeraamatust keskklassi arvutini
Hakates arvutit ostma, tasuks sügavalt läbi mõelda kaks teemat: mis on arvuti minu jaoks täna ja mis ta oli kolm aastat tagasi ning igaks juhuks tulemusi kõrvutada sellega, mis toimub ümberringi.
Teatava kujutlusvõime olemasolul annab siit arendada edasi mõtet olukorrani, mis võiks olla kolme aasta pärast. Kui fantaasiast puudu jääb, võiks lugeda valitud ulmekaid.
Mina lugesin hiljuti teistkordselt Robert Heinleini Fridayd ja mõtlesin, mis on viimase paari aasta jooksul muutunud ulmeka-rekvisiitidest normaalseks tarbekaubaks. Tundub, et ainus, mis sammu ei pea, on kosmose vallutamine.
Alustuseks vahest mingid «terminaalid» igal pool, mis meenutavad kangesti sellel aastal sündinud võrguarvuteid, millega saab teha kõike, alates helistamisest kuni andmebaasipäringuteni. Videotelefon pole meil veel väga levinud, aga mõtleks vahest, kui vähe oli mõni aasta tagasi kasvõi mobiiltelefone.
Isegi videomobiiltelefonid on täna asjaga seotud ringkondades piisavalt aktiivselt arutlusel, rääkimata siis lihtsalt videosidest. Andmekaevandus tohutus arvutivõrgus vedelevas informatsioonis ja isiku privaatsus digitaalses maailmas on samuti täna päevakorral.
Mõned aastad tagasi oli minu ainsaks plastikrahaks Tallinna riiklike bensiinijaamade krediit- (tegelikult küll deebet-)kaart. Täna saab kaartide kasutamisel tekkinud info abil teada, kus ma parajasti asun, mida söön ja seljas kannan.
Ostis Põlvas Visaga präänikuid, Tartus Hansaga paarkümmend liitrit bensiini -- no küllap on ta umbes kahe tunni pärast Tallinnas, kus ta saab Statoili kaardiga jälle bensiini võtta. Järelikult tasub talle homme hommikuks postkasti poetada Stockmanni reklaamleht...
Kolm aastat tagasi oli mul oletatavasti 486sx ja ma kasutasin seal Xeroxi Venturat, Word Perfectit ja Corelit, et joonistada veidi pulkgraafikat ja jooksutada teksti. Windows oli suur ja aeglane.
Kõvaketast sadakond megabaiti, mälu vist tervelt 8 mega. Ma olin tolleaegse inter- ja muidu-netiga tegelemise parajasti maha jätnud, sest jutu hulk oli kasvanud suureks ja infot tundus kuidagi vähe olevat.
Arvuti peal sai «asju tehtud», st midagi konkreetset. Täna ma teen arvuti peal «ilma». See, mis ümberringi toimub, kuidas enda firma elab ja hingab, peaks käima arvuti kaudu. Arvuti peab igal töökohal olema selleks, et see oleks töökoht -- kuidagi on ju vaja teada saada, mis selles lõigus toimub, ja arvatavasti on laiatarbearvuti kõige odavam ja universaalsem lahendus.
Mida kasutaja täna oma arvutiga peale hakkab? Word ja Excel. Arvutiga saab teha kirju, tabeleid ja graafikuid. Tagasihoidlik rakendus, aga kui meil on kasvõi pisike võrk ja me suudame panna kõik tekstid ja tabelid kättesaadavasse kohta ja anda kasutajatele koolitust selle kohta, kuidas neid teha võimalikult universaalsena -- nii, et keegi teine saaks selle baasil midagi edasi aretada ja nii homme «ilma» teha -- liigume sammukese infobaasi suunas. Ehk leiaks kellegi, kes suudaks selgitada, kuidas iseseisvalt oma töövahendit efektiivselt kasutavad inimesed peaksid toimima, et elutegevuse käigus tekkiv poleks lihtsalt kasvav kuhil, vaid kindla ülesehitusega rajatis.
Tänase kommentaari teemaks peaks olema keskklassi arvuti, nii et igati kohane oleks siinkohal küsida -- millist arvutit ma vajan? On mitu teed leida sellele vastust. Microsoft ja Intel ütlevad, et homme on kindlasti hullem kui täna, nii et kindlasti tasuks osta võimalikult võimas arvuti. IBM ütleb, et neil või nende sõpradel-sugulastel on nimelt sinu vajadusteks lahendus. Hulk tootmisele orienteeritud arvutifirmasid leiavad paremaid müügistrateegiaid ja parandavad logistikat.
Omamata kindlat plaani, aga see-eest piisavalt seiklushimu, sobib vahest Inteli-Microsofti liin. Ostes tipu, tagan selle, et see ka homme sobib -- muidugi juhul, kui mul on homme meeles ajaga kaasas käia ja uusi rakendusi käima panna. Olles pisike ja soovides nimelt seda kasutada võitluses suurte vastu, on hea olla kergesti manööverdataval positsioonil. Kui aga ostaks hoopis alustuseks teadmisi selle kohta, mida oleks vaja teha? Seejärel muretseks süsteemi, mis ühest küljeks teeks seda, mida igapäevatöös vaja, jätaks aga info piisavalt avatuks, et selle baasil saaks homme midagi edasi ehitada.