Elukindlustusseltse pingeritta seadmata

Kõiki elukindlustusseltse ei saa tavaliselt kunagi seada õiglasesse pingeritta, ehkki seda sooviksid nii ajakirjanikud kui ka tarbijad. Kuna on nõudlus, püütakse seda ka rahuldada, tulemus aga ei kannata kriitikat, ehkki on üpris huvitav ja tekitab kahinaid.

Kui reitinguid teha, siis peavad nendes kasutatavad algandmed olema ka võrreldavad. See on võimalik, kui andmed on sellised, mille juures individuaalsed erinevused suurt rolli ei mängi.

See on aga elukindlustuse juures suurimaks probleemiks, sest seltsid ja nende pakutavad tooted koosnevad suurest hulgast individuaalsetest ja subjektiivsetest teguritest.

Siin on võrreldavuse kriteeriume väga raske defineerida. Näiteks preemiapakkumised võivad olla erinevad tänu erinevate riskide katmisele, edasikindlustaja toetusele, tegevuskulude tase sõltub arengujärgust, kindlustusliigist, uute ja vanade lepingute suhtest, investeeringute tulukus nende iseloomust ja soetamise eesmärkidest.

Põhiline näitaja, mida kõikjal püütakse võrrelda, on olnud seltside poolt pakutavate toodete -- kindlustuslepingute hind, mis aga sõltub toote iseärasustest. Reitingutabelis neid lahti kirjutada pole aga alati võimalik.

Samas ei ole välistatud, et madalam hind tähendab ka ettevõtte raskusi kohustuste täitmisel, mis välistab tema asetumise reitingu tippu, ehkki odavuse poolest võiks seal olla.

Järgmine tähtis punkt on ettevõtte turuosa ja selle kasvujõud. Terve ja pidev kasv on seotud ka kulude mahu muutumisega.

Siit võib vaadelda ettevõtte pakutavate toodete aktsepteeritavust ja seeläbi turupositsiooni, millest lõpuks kujuneb majandustulem, kuid ei saa teha järeldusi seltsi kvaliteedi üle. Lõpuks peaks nimetama «kindlustusettevõtte maksujõulisust» kui põhilist kvaliteedinäitajat. Reiting oleks sobivaim, kui tema järgi oleks võimalik iseloomustada ettevõtte maksejõulisust, kliendieelistused sõltuvad maksejõulisusest tavaliselt aga vähe.

Reitingust peab olema võimalik järeldusi teha. Unustada aga ei tohi, et järeldused peavad olema õiglased.

Kui kõiki elukindlustustegevuse valdkondi valgustada, eeldab see suurt infohulka, mille alusel õiglase hinnangu saab anda vaid valdkonda tundev isik.

Väikese hulga erineva arenguastme ja erinevate tegevussuundadega elukindlustajate puhul, nagu see Eestis täna on, pole 03.07.96 Äripäevas tehtud järeldused küll eriti mõistlikud, sest tegemist on pingereaga, mille tulemus on absurd just eelpool mainitud põhjus- tel.

Samas -- mõni aeg tagasi asetas Eesti Ekspress esikohale Eesti Kindlustuse kui parima seltsi, Äripäeva pingerida jätab ta viimaseks. Järeldus: järjekord sõltub pingerea koostaja isiklikest eelistustest.

Kindlustusinspektsioon on hoidunud just sellisest väärate järelduste tegemisest ning ainus asi, mis Eesti elukindlustusturul praeguses situatsioonis ehk võrreldav oleks, on turuosa ja selle muutus.

Samas on siingi iseärasus -- alustaval seltsil on muutus loomulikult suurem kui juba aastaid stabiilselt lepingute arvu suurendaval kindlustusandjal ning ega neli aastat tegutsenud elukindlustusselts pole ka muud kui siiski alles algaja.

Arusaadavalt on selline arvukate näitajate ja iseärasuste süsteem keerukas ja pole lihtsalt ning üheselt mõistetav.

Samas aga kohtame ka senises praktikas juhtumeid, kui täiesti arukad inimesed järjestavad erinevate tegutsemisaladega ettevõtteid nende käibe alusel või võrdlevad monopoolses seisus ettevõtteid normaalsetes konkurentsitingimustes tegutsevatega.