«Edukamad on alkoholi edasimüüjad, siis tööstuskaupade ja kolmandaks toidukaupade hulgifirmad,» järjestab Abe Rahvusvahelise ASi tegevdirektor Jüri Vips.

«Toidukaupade hulgiturul on ka Soome kapitali osatähtsus suur ja tihtipeale arendavad nad siin vaid paariprotsendilist marginaali,» lisab Vips.

Hoolimata konkurentsist siinsel turul pole ASi Agrosif kõrval teisi suuri hulgifirmasid lähemal ajal tõenäoliselt pankrotti minemas. Samas muutub kasumi ja oma turuosa suurendamine tihedas konkurentsis järjest raskemaks.

«Sellel aastal keegi suurtest ära ei kuku, võib olla edaspidi, kui läheb tõsisemaks löömaks,» prognoosib suurima hulgifirma ETK Hulgi tegevdirektor Rudolf Kuldkepp.

«Suuri hulgifirmasid ei mahu Eestisse nii palju,» tõdeb ta. Kuldkepi sõnul pole välistatud ka mõne hulgifirma ühinemine.

Mitmed hulgifirmad tõmbavad sellel aastal pisut koomale toidukaupade nimistut või võtavad juurde tööstuskaupu, sest sellelt saab suuremat kasumit. Jüri Vipsi sõnul on lisaväärtuse seisukohalt tööstuskaupadega märksa tulusam kaubelda kui toidukaupadega.

«Deodorandi omahind on viis krooni, aga müüa saab seda 40 krooniga,» näitlikustab Vips. Toiduainetele nii suurt juurdehindlust panna ei saa, lisab ta.

«Aasta-kaks tagasi, kui Abe oli tööstuskaupade osas eriti edukas, oli meie rentaablus tunduvalt kõrgem kui teistel,» tunnistab Vips, kelle firma müüb kaupa Abestocki kaubamärgi all. «Tookord võis võrrelda kümnemiljonilist tööstuskaupade käivet 30 miljoni kroonise toidukaupade käibega,» lisab ta.

OÜ Jungent, kes seni kauples alla paarisaja erineva toidukauba nimetusega, võttis mais hinnakirja ka tööstuskaubad. «Leidsime, et toidukaupade müügikäivet vaikselt tõstes tuleb sisse sõita ka esmatarbekaupadega,» räägib Jungenti müügidirektor Peep Vain. Aasta lõpuks peaksid tööstuskaubad moodustama kuni viiendiku Jungenti müügikäibest.

ASi Smarten müügimaht suurenes eelmisel aastal kaks korda ja firma käive ulatus kolmesaja miljoni kroonini. «Võitsime langejate arvelt turgu juurde,» iseloomustab Smarteni tegevdirektor Armin Kõomägi.

Selleks, et käesoleval aastal käivet veel 50 miljoni krooni võrra kasvatada, tahab Smarten täiustada juhtimist. «Muutus tuleb sortimendi juhtimises ehk teisisõnu, inimesed, kes enne tegelesid konkreetsete tarnijatega, tegelevad nüüd kaubagruppidega.»

Võimsad toidukaupade tootjad, kes panevad suurt rõhku reklaamitoele, hakkavad Jüri Vipsi sõnul tasapisi Eestis oma allüksusi looma. «Enda eest väljas olles tahavad nad kogu kasumi endale võtta ja võimalikult vähe jätta hulgimüüjatele,» kommenteerib ta.

Tarnijad hakkavad Vipsi sõnul kokku mängima väikeste hulgimüüjatega, kes saavad endale lubada väiksemaid müügikulusid ja kitsalt margikauba vahendamist. Nii kaotas Abestock hiljuti Colgate'i hambapasta maaletooja õigused väiksemale hulgifirmale AS Mobec, kes sai Abe asemel maaletoojaks ka Unileveri pesupulbritele Omo ja Surf.

Olla margitoodete valdaja on siiski kasulik, kinnitab Peep Vain. Ta sõnab, et 85 protsenti Jungenti käibest tuleb sellest, mida firma müüb Eestis n-ö ainuesindajana. Sellepärast saab Jungent endale lubada ka tagasihoidlikku kaubanimistut võrreldes teiste suurte hulgifirmadega. Pangalaenuta ei saa hakkama

Keskmine maksetähtaeg, mida hulgifirmad jaemüüjatele annavad, on 20--30 päeva. See eeldab, et hulgifirma ise peab palju lühiajalist laenu võtma või sõlmima tarnijatega krediteerimislepinguid.

«Päris tarnija krediidiga välja ei tule,» tunnistab Armin Kõomägi. Tema sõnul on tavaline, et hulgifirma võetud laenud ületavad firma omakapitali.

Jungenti finantsjuht Indrek Võitra räägib, et firma pole kunagi kartnud laenu võtta, küsimus on vaid selles, palju antakse. «Laenuvajadus on meil väga suur, oleme ilmselt suurim hulgifirmast laenaja,» lausub ta. Jungentil on sellel aastal plaanis võtta laenu veel vähemalt viis miljonit krooni.

Tagatiseks annavad hulgifirmad, kellel tavaliselt endal puudub korralik kinnisvara (v.a ETK Hulgi), kas kommertspandina kaubavarusid või debitoorseid võlgnevusi, st nõudeid, mis neile kauba eest võlgu ollakse.