31. juuli 1996
Jaga lugu:

Tootja tahab võrdseid võimalusi

Vastab lihaühistu Viru juhatuse esimees Urmas Laht

Mõned seisukohad on ajakirjanduse poolt üle paisutatud, mis on täitsa loomulik, sest leht müüb paremini, kui on kraad kangemalt kirjutatud. Siis keegi teine loeb, kirjutab emotsionaalse vastuargumendi ja lähebki poleemika lahti.

Ma saan aru, et reformierakond püüab kaitsta, maksku mis maksab, ühe väikese tööandjate grupi huve. Meie aga pole harjunud oma mõtteid kõlava häälega välja kuulutama. Probleem on päris tõsine, sest meedia on kujundanud Eesti tootjast ja põllumehest kergelt halvustava pildi.

Sisuliselt on siin kaks ellusuhtumist -- maamehed soovivad, et maaelu jääks, et jääks inimeste tööhõive, niipalju kui see on võimalik. Reformistide suund on see, et võimalikult rohkem saaks tegeleda kaubanduse, vahenduse, transiidi, hulgi- ja jaemüügiga, -- aladega, kus ise ei pea midagi tootma.

Selliste firmade puhul piisab ühest mehest, kes istub kodus arvuti taga -- nii ei looda ju arvestatavalt töökohti. Selle suuna pooldajad apelleerivad tavatarbijale, et toiduaineid sisse tuues hoiame hinnad all.

See kujutluspilt on nii oskuslikult praegu, mil iga krooni tuleb lugeda, inimestele maha müüdud, et tuleb reformistide ees müts maha võtta. Ma ei taha kedagi solvata, ma lihtsalt imestan seda oskust.

Ja kui öeldakse, et nagu tolli ette paneme, läheb kaup kallimaks -- pole raske arvata, milline on tavakodaniku reageering. Samas ei panda tähele seda, et aasta jooksul on leib hakanud maksma topelt.

Jah, nii see on. Võtame jäätise näite. Pärast seda, kui kohalik tootja võitis üle 50% turust, hinnad kukkusid.

On selge, et kui siseturul puudub konkurents, kui keegi pole enam suuteline konkureerima, siis võib hinda tõsta. See reegel ei kehti loomulikult ainult toiduainetööstuses.

Vilja näide kehtib ka söödateravilja osas. Eelmisel aastal suutsid Eesti viljakasvatajad toota 250 000 tonni, sellest piisas aasta lõpuni, detsembrist tõusid jõusööda hinnad 1,6 korda. Siin tekib küsimus, kuivõrd efektiivne on liberaalne majandus.

Siin on selline olukord, et üks dokument on enne alla kirjutatud, kui eelnev probleem lahendatud.

Tegelikult oleks parem lahti rääkida, mida tootja täna soovib, sest sellega on spekuleeritud nii- ja teistpidi. Tootja soovib täna võrdseid tingimusi välismaise tootjaga.

Näiteks Soome tootja saab seitse marka kilost, kui viib liha kombinaati ja peale selle veel teised seitse marka lisandina johtuvalt mitmesugustest tururegulatsioonimehhanismidest.

Meie tootja aga maksab selles alatus konkurentsis 2--3 krooni peale, et ta saaks toota, seejuures ilma mingi kasumita.

Lihaühistu Viru saab keskmiselt koos käibemaksuga 23 krooni kilost, samas kui Soome tootja saab 37 krooni.

Tolle ei tohiks kitsalt vaadelda kui ühte institutsiooni, mis peaks tootjat kaitsma, vaid ta on üks turu regulatsioonimehhanism, mida vajadusel rakendatakse.

Tolle rakendati sel kevadel näiteks Saksamaal, kui reguleeeriti turgu kõrgemate eksporditariifidega väljaveetavale nisule.

Põhjus oli väga lihtne: kuna välisturgudel olid hinnad soodsad ja siseturgudel oli tekkinud defitsiit, kehtestatigi kõrgemad tollimäärad, et oma rahvas saaks korralikult toitlustatud.

Tollid on üks regulatsioonivõimalus välis- ja siseturu tasakaalustamiseks.

Nii öeldes tehakse suur viga. Kui eelmisel aastal oli teraviljatonni hind maailmas 170 dollarit, siis tänaseks on see 230 dollarit.

Kas maailm hakkas siis ühe aastaga tootma 60 dollarit kallimalt? See tähendab, et börsi hind pole tegelik tootjahind.

Kui väidetakse, et toome sisse odavat liha, siis on enamasti tegu teiste riikide ülejäägiga, mille kvaliteet pole see, mis kohapeal toodetul.

Ja mis te arvate, et kui kodumaine tootmine ära hävitada, siis hakatakse kvaliteetliha sisse tooma ? Ma sügavalt kahtlen selles. Tuuakse ikka odavam.

Kui praegu sööme palju välismaiseid toiduaineid ja kiidame, et on väga hea, siis ei tähenda see, et nii jääkski. Võime võtta näiteks Mehukatti, mõne aasta taguse suursoosiku, mille läbimüük on praegu sisuliselt null.

Tasuks mõelda, kuhu see praegune maamehe arvel nalja tegemine viib. Kas me ikka tegelikult saaksime hakkama, kui meil pole enam Eesti võid, Eesti kartulit, Eesti leiba ja saia, ning mis juhtuks, kui kõik traditsioonid ära kaoksid.

Suur osa toorainet tuleb juba praegu Eestisse sisse. Ärimehel, kes impordib, pole mingit vahet, kas see on valmistoodang või tooraine, talle on tähtis kasumiprotsent.

Nii võib vahendaja ühel päeval lihtsalt otsustada, et ei too enam toorainet sisse, toob ainult valmistoodangut ja paneb sellele võimalikult kõrge hinna. Mis teeb siis see osa Eesti tööstusest, mis praegu töötleb põllumajandussaadusi?

Samas jääks riigil saamata hulk makse. Eelmisel aastal maksis Viru kui tööandja maksudeks 42,4 miljonit krooni.

Koja loomise tingis vajadus kõiki põllumehi esindava organisatsiooni järele, kes esitaks ühtseid seisukohti neile olulistes küsimustes, näiteks läbirääkimistel valitsusega ja ka seaduste väljatöötamisel.

Lisaks on koja ülesandeks turualase info kogumine, töötlemine ja levitamine. Samuti kogume näiteks infot põllumajandusbörsi otstarbekuse kohta.

Sarnased organisatsioonid on olemas ka naabermaades, koostöösidemed on loomisel Leeduga.

Jaga lugu:
Hetkel kuum