Hipodroomi segab halb maine

Juba kaks aastat kuulub linlastes mitte eriti meeldivaid emotsioone tekitav Tallinna hipodroom Rootsi-Soome-Eesti ühisfirmale Norfolk. Firma juhatuse esimees on rootslane Mats Gabrielsson, endise Kreenholmi manufaktuuri omanik, aktsionäride hulka kuuluvad ka rahvusvahelise valuutafondi esindaja Jukka Paljärvi, Leo Salonen Põhjamaade ministrite nõukogust ning endine Eesti välisminister Jaan Manitski.

«Hooned on ostetud ning maa renditud,» lausub hipodroomi tegevdirektor Bertram Langemar ettevõtte olukorra tutvustamiseks. Sellel aastal on omanikel kavas hipodroomi investeerida kolm miljonit krooni, edaspidi oleks tarvis vähemalt viis korda enam raha.

Tegevust alustaval hipodroomil on palju probleeme, ühena põhilistest toob Langemar välja inimeste ettekujutuse ja arvamuse hipodroomist kui ülimalt kahtlasest ettevõtmisest, kuhu kogunevad põhiliselt joodikud ning muu asotsiaalne element. «See arvamus tuleb kummutada,» elavneb ta.

«Mujal maailmas on hipodroomid omamoodi prestiizhikad klubid, kuhu kuulub lugupeetum ja edukam osa ühiskonnast, meil peaks see olema samuti,» lausub Langemar.

Eestis puudub traavispordikultuur ning hobuseid on vähe. Kui selle sajandi kahekümnendatel aastatel oli Eestis 230 000 ja kümme aastat tagasi 10 000 hobust, siis tänaseks on nende arv langenud alla viie tuhande. Eestis on praegu umbes 120 traavlit, neist võistleb 60 hobuse ringis. Võrdluseks, Soomes on 40 000 ja Rootsis 55 000 traavlit, kes annavad tööd rohkem kui 70 000 inimesele.

Tallinna hipodroomil on praegu 70 hobust, kellest koguni 67 kuulub välismaistele eraisikutele ning vaid kolm hipodroomile. Edaspidi loodavad hipodroomi omanikud suurendada eestlastele kuuluvate hobuste arvu.

Jaanus Mikk, kes on ise kolme hobuse omanik, peab hobusekasvatust meeldivaks hobiks. «Miks ei peaks inimene sellega tegelema, on see ju ainuke hobi, mis võib peale kulude ka raha sisse tuua,» lausub ta.

Peamiselt on see omanikele siiski harrastus, mitte äri, ütleb Bertram Langemar. Paljudest huvilistest teenib ülemaailmselt ehk kümme protsenti niipalju, et sellest on võimalik ära elada, lisab ta.

Arenguruumi on traavispordis küllaga, kui oleks vaid talle ja treenereid. Jaanus Miku sõnul võib Eestis reaalseteks tegijateks pidada ainult kümmet treenerit. Traavlikasvatusega tegeleb Eestis kaks inimest -- Mart Kasemets Mäe tallis ja Rita Leidmaa Kohilas.

Eestis on professionaalsed traavisõitjad ja treenerid, kuid kahjuks pole ühtegi dzhokit, lausub Jaanus Mikk kahetsevalt.

Ratsavõistlustel istub traavisõitja vankril, dzhoki on aga ratsa ning seda võistlust kutsutakse galopiks.

Mart Kasemetsa sõnul pole lähemas tulevikus traavlikasvatuse ja -omanike buumi karta. «Huviliste hulk sõltub otseselt hipodroomi totalisaatorifondist,» räägib ta. «Momendil see küll traavlit ostma ei ahvatle.»

See on nagu surnud ring. Enne peab olema võimalus reklaamida, et raha liikuma hakkaks ning oleks mingigi osa kulutustest võimalik tagasi teenida. Raha hakkab liikuma aga alles siis, kui on piisavalt suur hulk huvilisi.

Heimtali hobusekasvanduse zootehnik Kersti Alp suhtub samuti traavlite kasvatamise populaarsemaks muutumisse üsna pessimistlikult. «Traavlikasvatus on väga spetsiifiline ning nõuab suurt fanatismi,» kinnitab ta. «Soomlased püüavad küll traavleid ja noorhobuseid sisse tuua ning on nõus seda isegi tasuta tegema, aga erilist huvi praegu küll ei ole.»

«Eesti inimene on rohkem huvitatud tori ja eesti tõugu hobustest ning ratsahobustest, mis on meie põhjamaisele jahedusele südamelähedasemad,» ütleb Alp.

Praegu on hobusekasvatajatel kasulikum müüa võistlushobuseid välismaale, sest see, mis välismaalase jaoks on odav, on eestlasele kallis. Ühe hea koolitatud võistlushobuse eest pakuti näiteks Alpi sõnul Veskimetsas toimunud Volvo rahvusvahelistel võistlustel pool miljonit krooni.

Traavisporti võrdlevad Bertram Langemar ja Jaanus Mikk vormelisõiduga, kus ühtviisi tähtsad on sõiduvahend ja juht. Kehva traavliga pole ka heal ratsanikul võimalik võita, samuti pole kehval traavisõitjal võidulootusi, olgu hobune kasvõi maailma parim.

Totalisaatoril käivad võiduvõimalused käsikäes mängijate asjatundlikkusega traavlite kohta. Tuleb analüüsida võistlevate traavlite näitajaid (vanust, kiirust, eelmiste võistluste tulemusi) ning otsustada, kellele teha panus. Tallinna hipodroomil on panuse suurus kaks, viis või kümme krooni.

Muidugi jääb totalisaatoril mängivale isikule alati võimalus kasutada panuste tegemisel saadud vihjeid või mängida mõnele üllatushobusele. Nagu kõigis õnnemängudes, võib ka totalisaatoril esimest korda mängijale naeratada õnn.

Võidufondiks arvestatakse olenevalt mängust 65--80 protsenti panustatud summast. Ülejäänud summa arvel makstakse preemiat võitnud hobuse omanikule ja tasutakse hipodroomi ülalpidamiskulud.

Euroopa suurima auhinnarahaga võistluse Elitloppeti poolfinaalide võitjad saavad auhinnarahaks 450 000 Eesti krooni, finaali võitja 2,7 miljonit krooni.

Tallinna hipodroomi rekordkäive ühel päeval on olnud 25 000 krooni. Elitloppeti totalisaatorikäive on kahel päeval kokku ligi 90 miljonit Eesti krooni. Rootsis totalisaatoreid juhtiva organisatsiooni käive on 15,66 miljardit krooni aastas, mis on suurem kui Eesti riigi käesoleva aasta eelarve.

Mujal maailmas on võimalik võita ühe krooni eest miljon krooni. Bertram Langemari sõnul avaneb selline võimalus Eesti publikule alates oktoobrist, kui hakkab tööle firma Hippos kulul paigaldatav arvutisidel põhinev uus totalisaatorsüsteem, mis võimaldab huvilistel mängida neli korda nädalas Soome suurematel traavivõistlustel. Otsepilt nendest võistlustest tuleb Eestisse satelliitside vahendusel.

Riikides, kus traavisport on populaarne, kujutavad võistlused endast tõelist rahvapidu, mis on võrreldavad Eesti laulupeoga, lausub Jaanus Mikk.

Elitloppetit jälgib Rootsis kohapeal üle 60 000 pealtvaataja. Tallinna hipodroomi rekord on siiani augustikuise Hobufestivali-aegne viis tuhat inimest. Tavapäraselt on võistluspäevadel Tallinna hipodroomil keskmiselt 300 külastajat. Neist pooled või isegi rohkem kuulub sellesse kontingenti, kellest hipodroomi juhtkond püüab vabaneda ja kelle tõttu paljud tallinlased teavad hipodroomi vaid kui joomiskohta.

Bertram Langemar tahab Eesti traavispordi viia Rootsi tasemele. «Kahe riigi pindala ja rahvastiku omavahelisi suhteid arvestades oleksime rahul, kui Eesti näitajad moodustaksid kümnendiku Rootsi omast,» räägib ta. «Viie aasta pärast on see ehk reaalsus.»

Inimesed peavad end hipodroomil mugavalt tundma, selleks tuleb investeerida infrastruktuuri, teavad omanikud. Septembris avatakse traaviraja ääres kohvik, mis on lahti kõigile linlastele. Edaspidi plaanitakse hipodroomile ehitada ka restoran.

Suuremaid juurdeehitusi hipodroomile lähema kolme aasta jooksul ei ole kavas rajada, aga viie aasta pärast võib aktuaalseks muutuda uue tribüünihoone ehitamine, sest siinsetes oludes optimaalseks peetava kahe tuhande pealtvaataja jaoks jääks praegune ehitis väikeseks, räägivad hipodroomi juhid.

Kindlasti tuleb ehitada ka veterinaarkliinik, sest ühtegi hobuste ravile spetsialiseerunud loomakliinikut Eestis pole.

Oma unistuseks peavad Tallinna hipodroomi omanikud taastada ta sellisel kujul, nagu ta oli 1923. aastal avamise hetkel. Traavispordi perspektiivikuse tõestuseks peab Bertram Langemar ka tubakafirmaga Philip Morris peetavaid läbirääkimisi hipodroomi toetuseks. Samuti on Rootsis moodustatud fond, mis toetab Eesti traavisporti.

«Ka Eesti põllumajandusele võiks ettevõtmine kasulik olla, kuna hobusekasvatusega saaks tööd märkimisväärne hulk väidetavalt pankrotiohus olevaid põllumehi,» lausub Jaanus Mikk. «Vajavad ju võistlushobused kvaliteetset sööta. Laias laastus võib väita, et üks hobune annab tööd ühele inimesele ning lõppkokkuvõttes on tegemist terve majandusharuga, mis vääriks Eestis arendamist.»