Äripäev avaldas moonutatud informatsiooni

Pole EAÜ süü, et selle rakendamise määruseni jõudis vabariigi valitsus alles 26. jaanuaril 1995 ning et tasu suuruse ja koguja määras kultuuriministeerium alles 1996. aastal.

Kolmandaks, tasu ei lähe ainult autoritele, vaid ka esitajatele, fonogrammitootjatele ning üldkultuurilisteks vajadusteks.

Kogutava tasu täpse jaotuse otsustab kultuuriministeerium.

Neljandaks, kuna seaduse järgi peab tasu koguma autoreid esindav organisatsioon, milliseid käesoleval ajal on Eestis aga ainult kaks (EAÜ ja Eesti audiovisuaalautorite ühing), siis määras kultuuriministeerium seda tasu 1996. aastal koguma EAÜ. EAÜ-l pole selle töö suhtes mingit vaimustust, sest EAÜ-le ei jää sellest tegevusest peale töörõõmu ja kulutuste midagi.

Süüdistus, et eesti autorid ei oska end kaitsta muidu, kui ainult maksu abil, on aga teadlik laim ja kõigi eesti autorite solvamine. Totraks nimetatakse ka riigikogu, kes kehtestas sellise tasu, ning ka kõigi nende riikide parlamente, kus taoline tasu on kehtestatud.

Äripäev ei ole suvatsenud läbi lugeda paari eelnimetatud tasu puudutavat lehekülge õigusakte ning lihtsalt lahmib umbropsu.

Igatahes usaldust Äripäevas avaldatava info vastu sellised suisa valeinfot levitavad artiklid küll ei suurenda.

EAÜ loodab, et antud probleemi kohta ütlevad oma seisukoha ka kultuuriministeerium, eesti näitlejad, kunstnikud, kirjanikud, filmirezhissöörid, heliloojad, lauljad, pillimehed.

Tahaks teada ka meie suuremate plaadifirmade seisukohta, sest nemad peavad osa laekuvast tasust endale saama.

Kas ka nemad on Äripäeva arvates totrad? Ka vaba ajakirjandusega riigis ei peaks lehed suisa jama oma lugejaile tõe pähe serveerima.