Eestit on tabanud messibuum

Minu arvates allub messide korraldamine loodusseadustele. Majandusseadused on samuti loodusseadused. Küsimus on selles, kas turg igas konkreetses majandusvaldkonnas on piisavalt suur, et teha sellel alal mess. Ma kahtlen, kas Eesti-suuruses riigis ikka võib ühel alal korraldada kahte messi. Näiteks ehitusteemalisi messe on üsna mitu -- Rebuilding, 21. Sajandi Kodu, sisekujundusmess jt.

Messi korraldamise ja sellel osalemise kulud on üsna suured. Keskmisel messil osalemine läheb ühele firmale maksma 100 000--150 000 krooni.

Telekommunikatsioon on aga maailmas kolme kõige suurema käibega majandusharu hulgas. Eesti telekommunikatsioonituru suurus on umbes 1,5 kuni 1,7 miljardit krooni, mis peaks ühe messi aastas ära kannatama.

Kui firmad siiski avastavad, et messi investeeritud rahad ei tule tagasi ning kliente ei lisandu, peab mess kas ära kaduma või mõne suuremaga ühinema. Eelpoolnimetatud loodusseadused kehtivad ka siin.

Kogu kommunikatsiooni ja meedia maailm liigub multimeedia suunas. Hõlmasime messi sellised valdkonnad, mis asuvad veel suhteliselt eraldi, aga järjest integreeruvad.

Esiteks telekommunikatsioon ehk side. Sealhulgas kõne-, pildi- ja andmeedastus, kaabeltelevisioon, mobiilside, telefoniside, SAT-TV jpm. Teine suurem valdkond on meediakommunikatsioon ja -tootmine ning kolmas ala on kodutehnika.

Eesti osa on siin väike. Meil ei toodeta laiemaks tarbimiseks mõeldud seadmeid, mis omaksid mõnel neist kolmest valdkonnast siinsel turul märkimisväärselt suurt osa. Eesti toodetest on esindatud Voicecomi ja Univoice'i telefonisüsteemid ja -keskjaamad, samuti Sateco poolt Hiinas kokku pandavad ja meil turustatavad televiisorid.

Küll on messil väljas meediatootjad ja operaatorfirmad, nii Eestist kui välismaalt. Esindatud on ka kohalikud tele- ja raadiokanalid ning mitmed satelliitprogrammide tootjad.

Eelmise aasta kogemus näitab, et sobivad. Küll aga võib tekkida korralduslikke probleeme. Külastajate struktuur on ju kardinaalselt erinev. Tehnoloogia pakkujad suhtlevad ainult äriklientuuriga, kodutehnika pakkujaid huvitab võimalikult rohkearvuline tavaliste külastajate hulk.

Messi ülesehituse poole pealt annab selline kooslus aga väga hea efekti. Nii näeb tavainimene messil ka kõrgtehnoloogilist poolt, mõtlen multimeediat ja võrke. Talle jõuab võrk ju koju lihtsa seinapistiku näol, aga mis võimalused kõik seal taga on ja mis võimalused homme avanevad, just see on minu arvates huvitav.

See on määratud vastava turu suurusega. Näiteks Soome aastane sisemajanduse koguprodukt on 13 000--15 000 USA dollarit inimese kohta, Eestis aga ainult 1500 dollarit. Vahe on oluline. Maksevõimet kajastavad ka hinnad ja operaatorfirma tulukus.

Ei tahaks praegu veel öelda. Levicom tutvustab näiteks multimeediavõrku ja selle võimalusi. Philips toob messile ühe Chrysleri ja näitab, mida kõike saab ühte autosse panna. Alates telefonist ja lõpetades satelliidi abil auto asukoha määrajaga.

Osalevate firmade arv on sel aastal aga väiksem, kuna paljud soovisid võtta rohkem näitusepinda ja meil tuli mitmele sooviavaldajale ära öelda.

Toodanguga esinevaid firmasid ei saa õieti võrrelda, neid on Eestist ainult murdosa. Mis puudutab operaatorfirmasid, siis siin pakutavate teenuste kvaliteet, hinnakujundus ja mitmekesisus on ühelt poolt määratud turu suuruse ja maksevõimega ning teiselt poolt seadusandliku baasi ja turu olukorraga -- kas turul on monopol, kuivõrd on turg seadusandlikult reguleeritud. Eesti puhul on oluline näitaja ka meie turu väiksus.

Nendel teenustel, mis paiknevad seadusandlikult reguleeritud vabaturukonkurentsis, on tulemused ka näha. Nii hinnakujunduses kui kvaliteedis. Näiteks GSM-mobiilsides, kus praegu on kaks, varsti juba kolm operaatorit. Seal firmad ikka võistlevad klientide pärast ning hinnad langevad. Samuti torkab kohe silma, kui kuskil on monopol.

Võrreldes muu maailmaga ei ole siin seega midagi vahet. Sama võib täheldada ka muudes riikides, kus telekommunikatsiooniteenus on ühe monopoolse firma käes. Klienditeenindus on näiteks kehv.

Meediatootmise puhul on väga üksühene seos turu suurusega. Eesti-suuruses riigis ei ole meediabisnes üldse bisnes. Kui kaabeltelevisioonituru suurus on ainult 650 000 tarbijat, siis on ka reklaamiturg väike, nii umbes 250 miljonit krooni aastas. Samas on Saksa erakanalitel Pro 7 või Sat 1 aastaeelarve kaheksa miljardit Saksa marka. Eestiga ei anna seega üldse võrrelda.

Samas oli kuni selle aastani Soomes ainult üks eratelevisiooni litsents, sest turg on seal liialt väike. Eestis on välja antud aga kümneid ringhäälingulube. Siin ei saa ju kvaliteedist üldse rääkida. Seadusandlikult on tekitatud olukord, kus kohalikul turul ei saagi tekkida korralikke meediatootjaid.

Eelmisel aastal ei suutnud me Internetti veel enda kasuks pöörata. Huvi messi vastu oli Internetis aga väga suur. Pöördumisi messi kodulehekülgedele tuli kõigist maailmajagudest. Näiteks pea kõik USA ministeeriumid külastasid Tele'95 kodulehekülge. See pöördumiste laviin kestis veel umbes pool aastat.

Sellel aastal käib juba kogu infovahetus ja eelregistreerimine Internetis.

Jah, täiesti piisavalt. Kui Eesti firmadele ütlesime, et registreerimine käib Interneti kaudu, siis oldi sellega väga rahul. Samas Saksa ja Skandinaavia firmades öeldi, et neid kohe lülitatakse võrku või et nad veel ei oska Internetti kasutada. Siin oli küll Eesti ja välisfirmadel vahe sees.

Maht tuleb järgmisel aastal oluliselt suurem. Soov on Eesti Näituste kompleksist kõik võimalused välja pigistada. Lisaks on meil veel plaan luua eraldi firma selle messi korraldamiseks.