Vastuseks Pulleritsule

Respekteeritud ajakirjandusõppejõud Priit Pullerits avaldas viimases Luubis artikli pealkirja all «Olukord pressiturul». Loost kumab läbi seisukoht, et Eesti ajakirjanduse tase on lubamatult nõrk ja ajakirjanikele makstakse liiga kõrget palka. Nende teeside ilustamiseks kasutab Pullerits rohkesti paljude meediajuhtide tsitaate, teiste seas on viidatud ka siinkirjutajale.

Suhtudes lugupidavalt Pulleritsu idealistlikult kõrgetesse nõudmistesse, tahaksin ma siiski väita risti vastupidist. Praegu, 1996. aasta sügisel, ei näe ma Eesti pressil mitte mingit põhjust ise endale tuhka pähe raputada. See areng, mis on viimase nelja-viie aasta jooksul ajakirjandusväljaannete ja ajakirjanikega toimunud, on olnud üllatavalt kiire ja edukas. Viimase kinnituseks tasub vaid sirvida mõne aasta taguseid ajalehti. Terav konkurents ja ajakirjanduse üha kasvav mõju lubavad väita, et vähemalt sama kiire areng kestab ka edasi.

Pulleritsu skeptiline artikkel tundub mulle samavõrd kummaline, kui mõni Eesti tipp-pankur esineks avalikkuse ees avaldusega, et Eesti pangandus on sügavas kriisis, pangamajades töötavad noored harimatud populistid, kellele tagatipuks makstakse ka liiga kõrget palka.

Söandaksin siinkohal Pulleritsule meelde tuletada, et praeguses Eestis on valdavalt edukad just nimelt need ettevõtmised, kus on suudetud kiiresti purustada iganenud kaanonid ja juletud jõuliselt rakendada noori. Ning ka ajakirjaniku palgaskaalat ei pane kokku mitte kultuuriministeeriumi atesteerimiskomisjon, vaid see kujuneb turul vaba konkurentsi tingimustes.

Ajalehe edu või ebaedu ei ole mõõdetav teoreetikute subjektiivse hinnanguga. Ajakirjandusväljaande väärtuse määrab audiooriumi suurus ja kvaliteet.