Okkalised sõbrad: USA ja Prantsusmaa

Kaks vana liitlast Prantsusmaa ja USA sattusid hiljuti jälle sõnasõtta nagu väiksed lapsed, sedapuhku oli teemaks Aafrika. Nimelt ei ole USA president oma nelja-aastase võimuloleku jooksul kordagi Aafrikasse sattunud. Peale selle on USA teatavasti kärpinud oma abi arengumaadele 15%. Kui nüüd välisminister Warren Christoffer äsja Aafrikas käis, ei saanud Prantsuse arenguabiminister Jacques Godfrain jätta mürgist repliiki puistamata: «On rõõm näha, et Valge Maja peremees on hakanud paar nädalat enne presidendivalimisi ilmutama sellist huvi Aafrika vastu.» Millele Christoffer ei jätnud muidugi sapiselt vastamata: «See aeg on möödas, kui välisjõud võivad pidada terveid riikiderühmi oma eradominiooniks.»

«Kuid Prantsusmaa,» ohati Pariisis välisministeeriumis, «ei ole kunagi pidanud Aafrikat oma eradominiooniks, ega ka ühtki muud piirkonda mõne teise omaks.» Mis «muu» piirkond see võis olla? Igatahes on Prantsusmaa juba pikka aega virisenud, et USA tahab teda Lähis-Idast kõrvale tõrjuda.

Alles paar kuud tagasi levis Prantsuse diplomaatilistes ringkondades kumu, kui heaks on Pariisi ja Washingtoni suhted kujunenud pärast Jacques Chiraci presidendiks saamist. Erinevalt oma eelkäijatest on Chiracil otsene USA-kogemus: 1950. aastatel õppis ta Massachusettsi ülikoolis. Ta räägib head inglise keelt ning peab lugu Ameerika toidust ja kultuurist. Peale selle sobib ta suurepäraselt Bill Clintoniga.

Veelgi enam, Chirac on toonud Prantsusmaa tunduvalt lähemale NATO-le. Kui Prantsusmaa ja eriti gaullistid on alati nina kirtsutanud USA sekkumise pärast maailma asjadesse, siis gaullist Chirac on alati pooldanud USA aktiivset osalemist maailmatandril.

Pärast seda on aga jälle kahe riigi vahel olnud nagistamist. Näiteks ei aktsepteerinud Pariis USA eelmise kuu raketirünnakut Iraagis, ning lubas, et Prantsusmaa lahkub jälle NATO sõjalistest struktuuridest, kui prantslast ei nimetata NATO lõunatiiva juhatajaks.

Lisaks on Prantsusmaa protestinud tema (ja Euroopa Liidu) kõrvalejätmise pärast Araabia--Iisraeli dispuudist ning toetab prantsuse keelt kõneleva Boutros Boutros-Ghali tagasivalimist ÜRO peasekretäriks, mis USA-le on täiesti vastuvõetamatu. Samuti ei meeldi Pariisile USA idee luua üle-aafrikalised rahuvalvejõud, mida ameeriklased tahavad prantslaste arvates oma kontrolli alla saada.

Kogu viimase poolsajandi jooksul on kahe riigi suhted olnud kord paremad, kord halvemad. Prantsusmaa peab USAd liiga kõrgiks, taunib tema domineerimispüüdu ja usku, et tal on alati õigus. USAd häirib jälle Prantsusmaa liigne enesetähtsustamine ning neurootiline soov alati USA-le vastu vaielda. Jacques Chiraci aktiivsus maailmapoliitikas üksnes suurendab võimalike tülide tekke ohtu.

Kuid tegelikult on vastastikuste hõõrdumiste all selgelt märgatav kahe riigi lähenemine.

USA ja Prantsusmaa maailmavaade on varasemast lähedasem. Nad mõistavad, et neil on kahekesi koos palju ära teha ja et koos on nad tugevamad. © THE ECONOMIST NEWSPAPER LIMITED, LONDON 1996